Gianni Celati, “Õnneliku lõpuga lood”, Loomingu Raamatukogu 2001/14
Itaalia keelest tõlkinud Hanna Kaal
Igal reedel läksid nad Codognos rongi peale; poiss sõitis Milanosse, sest tema vanemad olid lahutatud; viis päeva nädalas tuli tal elada isa juures Codognos ja nädalavahetused ema juures Milanos. Tüdruk sõitis Milanosse, sest käis ravil psühhoterapeudi juures, keda oli soovitanud arst, kellest tema isa väga lugu pidas.
Tüdrukul oli aastaid vahest kolmteist, poisil üksteist. Kuna mõlemale lapsele tundus kodus vanemate jutt väga nõme, tegid nad sellest järelduse, et kõik vanemad ongi nõmedad. Hiljem jõudsid nad veendumusele, et kõik täiskasvanud on nõmedad. Lõpuks viisid teatud asjaolud neid tõdemuseni, et vanemad ja täiskasvanud pole mitte üksnes nõmedad, vaid on ka poolearulised. Nii poolearulised, et ei tasu tähelegi panna, mida nad ütlevad või teevad.
Lugu ise oli selline. Nädalavahetustel, kui lapsed Milanos olid, hulkusid nad mööda linna ringi, et näha, kas neil õnnestub tänaval kohata kedagi, kes poleks nõme; näiteks järgnesid nad kellelegi bussi või metroosse ja vedasid kihla: “Veame kihla, et see ei ole nõme!”; ja et paremini arvet pidada, panid nad kõik kihlveod ilusasti märkmikku kirja.
Aga peagi muutus seegi nõmedaks, eriti nõme oli jälgida metroos inimesi, kes ei tea, kuidas olla, sest neil on alati hirm, et teised neid vaatavad; või inimesi, kes tahavad teistele näidata, et nad vilistavad kõige peale, või inimesi, kes tahavad teistele näidata, et neil on kõigest kõrini. Neid vaadates tuli lastel alati must masendus peale.
Siis tekitasid neis musta masendust veel autojuhid, kes annavad kogu aeg signaali näitamaks, kui kiire neil on; autojuhid, kes kihutavad tänavatel näitamaks, et neil on, millega tegelda; inimesed, kes arutlevad baarides asjade üle, mis kedagi ei huvita, ainult selleks, et näidata, kui hästi nad kõnelda oskavad; inimesed, kes naeravad, kui midagi pole naerda, näitamaks, et nad saavad kõigest aru; inimesed, kes vaatavad poodides sinust mööda näitamaks, et neil pole aega raisata; naised, kes vaatavad sinust mööda näitamaks, et nad lubavad end imetleda jne.
Tegelikult tekitas kõik see, mida nad ringi hulkudes nägid, neis musta masendust, ja see oli samasugune masendus, mida nad tundsid, kui kuulasid, mida vanemad ja sugulased kodus rääkisid.
Ühel päeval sai märkmik, kuhu nad aina uusi kihlvedusid kirja panid, täis, ilma et kumbki oleks ühtegi kihlvedu võitnud, sest kõik täiskasvanud, keda nad kohtasid, olid nõmedad.
Nad kõndisid terve Corsica puiestee ühe vanamehe kannul, kes tundus neile sümpaatne. Äkki vanamees kukkus ja lapsed jooksid teda aitama, kuid vanamees ei teinud neid märkamagi, muretsedes üksnes mantli pärast. “Ma olen oma mantliselja ära määrinud,” kurtis ta. Ja kuna talle ei läinud korda lapsed, kes küsisid, kuidas ta end tunneb ja kas ta ikka käia saab, mõeldes aina oma mantli peale, jätsid lapsed ta sinnapaika. Kui nad olid jõudnud paari sammu kaugusele, kukkus vanamees uuesti maha, ning möödakäijad teadsid rääkida, et vanamees oli infarkti saanud ja ära surnud. Ka see vanamees oli nõme.
Ühel teisel päeval kõndisid lapsed Magenta tänaval suurte päikeseprillidega naisterahva kannul, kes oli üleni musta riietunud ja kes tundus poisile sümpaatne. Aga kui naine jõudis parklasse ja ütles valvurile raha andes “säh”, mõistsid lapsed sellest ühest sõnast, et ka tema on nõme. On niivõrd nõme, et poisil hakkas lausa halb, kui ta selle peale mõtles.
Ühel teisel päeval nägid lapsed jällegi meest, kes nägi välja, nagu oleks ta purjus, ning nad järgnesid talle metrooga kvartalisse, mille nime ma ei nimeta. Kui mees kohale jõudis, istus ta trepile teiste meeste keskele, kes nägid ka kõik välja, nagu oleksid purjus, ning seal nad siis kõik istusid ja nende pead nõksatasid iga natukese aja tagant ette ja taha. Järgmisel hetkel kuulsid lapsed laske, siis näitas keegi näpuga auto suunas, mis minema kihutas, ning ka lapsed, kes kartsid, et veel tulistatakse, põgenesid nii ruttu kui jalad võtsid.
Kui nad jooksid, sõitis nende kõrvale auto ja üks mees ütles neile: “Ronige kähku peale!” Autos rääkisid lapsed, mis oli juhtunud, ja mees seletas neile, et selles kvartalis tuleb tihti ette, et maffiamehed, kui nad tahavad oma uusi relvi proovida, tulistavad trepil vedelevaid narkomaane.
Mees paistis kõigiti sümpaatne, ja ta kutsus lapsi enda poole õhtust sööma. Ta elas küll kaugel, aga selle eest väga ilusas kohas otse Malpensa lennujaama läänepoolses küljes, kus asub elektrikeskjaam ning kus ümberringi paistavad metsasalude vahelt majakarbid.
Kui lapsed nägid suurt tuba, mis oli maast laeni raamatuid täis, arvasid nad, et küllap on mees õpetaja. Ta rääkis lastele söögilauas tundide kaupa asjadest, millest lapsed suurt aru ei saanud, ja nii tundus ta neile targem kui teised inimesed. Mees muudkui rääkis ja rääkis ning lastele tuli tasapisi uni peale.
Tund aega hiljem põgenesid nad juba tulistvalu läbi öise metsa, sest mees oli hakanud kohe, kui nad magama olid jäänud, tüdruku jalgu silitama; ja kui lapsed talle raamatuid kaela tõmbasid, püüdis mees juhtunut naljaks keerata: “Ma tegin ju kõigest nalja.”
Lapsed rääkisid mulle, et sel korral olid nad põgenenud veel rutem kui eelmine kord, sest see täiskasvanu tundus neile nii poolearuline, et poisil hakkas lausa halb, kui ta selle peale mõtles.
Need seiklused ei jätnud lastele oma mõju avaldamata. Nad lõpetasid kihlvedude ülesmärkimise, kuid nädalavahetustel käisid ikka linnatänavatel hulkumas.
Hulkudes ringi ühel detsembrikuu pühapäeval suurte kommunaalmajade kvartalis, mis oli hiljuti ehitatud, ma arvan, et see oli Monza kandis, sattusid nad udus naise peale, kes oli ära eksinud.
Naine oli keskealine, sportlikult riides, peas oli tal linasest riidest mütsilotu; ta oli hommikul jooksma läinud ega leidnud nüüd enam koduteed. Ta küsis teed kõigilt, keda kohtas, seletades, et elab samasuguses pikas majas nagu need, mis taamal kõrgusid ning mis olid äravahetamiseni sarnased kõikide majadega siin kvartalis.
Lapsed, kes olid juhuslikult siia sattunud, kuulsid, kuidas naine kordas kõikidele kodutänava nime, lisades iga kord juurde: “Elamu G, trepikoda 38.” Naise ümber oli kogunenud juba hulk inimesi ning paar poissi osutasid valge majaderea suunas, nagu teaksid nad, kus asub elamu G.
Naine hakkaski kohe näidatud suunas minema ning talle järgnesid poisikesed, peened härrad, kes olid koeraga jalutama tulnud, ja dressides tervisejooksjad.
Ka mõlemad lapsed ühinesid abistajate saatjaskonnaga.
Jõudes hiigelsuure elamu sammaskäiku, mis oli ilmselgelt elamu G, tõdesid abistajad, et nimi 38 trepikoja kellanupul ei olnud naise oma. Seepeale läksid kõik laiali, sest otsimine oli lõppenud, ja pealegi oli kätte jõudnud lõunatund.
Nii avastasid lapsed ühtäkki, et olid jäänud üksi koos eksinud naisega, ning nad läksid tema järel sammaskäigust välja. Nad kõndisid üle udusse mähkunud välja, ja mida kaugemale nad läksid, seda enam udu tihenes, kuni nad jõudsid järgmistesse kommunaalmajade kvartalitesse, ning siis eksisid ka lapsed ära.
Nad kõndisid piki puiesteid, kus keegi neile vastu ei tulnud, ja järsku avastasid, et on jõudnud avarale väljale, ja kui nad edasi läksid, jõudsid nad eelmistega nii sarnastesse kvartalitesse, et naine eksles sihitult. Aeg-ajalt päris ta lastelt üht-teist tänavasiltide kohta, mida nad nägid, ja paikade kohta, kust nad läbi läksid, ning lapsed vastasid alati: “Me pole Milanost.”
Pärast seda, kui nad olid jõudnud välja järjekordsest kvartalist, ei näinud nad enam midagi; arvatavasti olid nad tühjal lagendikul; nad kõmpisid üle jäätunud põllu ja nende ümber oli täiesti valge – see oli nii valge udu, millist nad enne polnud näinud, aga lisaks oli see nii läbipaistmatu, et neil tuli jalaga maad kombata, enne kui julgesid astuda, sest nad ei näinud oma ninaotsast kaugemale.
Lõpuks olid nad sunnitud seisma jääma. Nende ümber oli paks udu, mis ümbritses neid nagu valge müür, nii et nad ei suutnud eristada enam ei teineteise ega isegi mitte omaenda keha piirjooni, ning nad ei kuulnud enam midagi. Neil oli külm ja nad tundsid end väga üksikuna, aga nad ei saanud minna ei edasi ega tagasi, vaid pidid jääma sellesse veidrasse kohta, kuhu nad olid ära eksinud.
Nad olid tulnud kaugelt ja käinud maha pika maa, otsides midagi, mis ei oleks nõme, aga nad ei olnud midagi sellist leidnud, ning nüüd pidid nad kõigele lisaks veel ei tea kui kauaks ajaks jääma külma ja ängistava udu keskele seisma, enne kui tagasi vanemate juurde saavad minna. Ja nende hinge puges kahtlus, et võib-olla elu ongi selline.
