::

Üks vana mees seisis bussipeatuses kõnniteel ja ähvardas kõiki autojuhte oma pea suuruse jääkamakaga. Iga viimset kui autot, ka neid, kes hoo täiesti maha võtsid, et peatusesootajaid mitte porivett täis pritsida. Kui siis viimaks buss tuli, läks agressiivne mees oma teed – ja mitte bussiga. Oli ta isehakanu või ehk värvatud linnakodanikukaitsja.

Mul oli küünal kodus põlema jäänud, jooksin teatrist, hing nööriga kaelas, et ega maja maha ei põle. (Ei põlenud. Küünlake põles rahulikult ja pikaldasa.) Küünlaid enam ei põleta, vähemasti kuniks hajameelsust. Televiisorit pole päevi ja päevi lahti teinud, kuidagi puhtam tunne on.

Kirjutan, et hoida aru. Mitte, et viita aega. Aega ei ole. Kirjutan öösel kell kolm, kui uni läheb ära. Enne proovi istun vaatesaalis seal õigeusukirikutornide pilgus ja mõtlen, et ei lähe sealt enam kunagi. Sain L.-ilt ühe laulu oma märts2010-playlisti, vene koori lugu, see hoiab aru alles ja tripib kangesti segi. Hea, et on Saku läte (mine neid lennukeid tea), hea, et on kohv, iga päev tundub koledasti pikk ja teiselt poolt liiga lühike. “Ugalas” on täna esietendus. Ühed lähevad teisipäeval New Yorki. Ma näen unes rebaseid. Tead, see on alati imelik, vist igas elueas juhtub seda iga natukese aja tagant, kui jõudu enam üldse ei ole aga no ei ole aega ära kustuda, siis ammutad jõudu väga imelikest allikatest, jääd nagu mustvalgeks, laed valest juhtmest, foolium vahele ja asi vask, vähemasti kuni läbi põled. Ega elu ei ole siis televiisor, et puruks ja jäätmekeskusse. Süda põrutab edasi. Aga ma ei tea tegelikult, et milleks. Kui ma seisma jään, siis mu süda on murtud, ma ei tea, kas päriselt, ja võib-olla mind ei ole olemaski, ainult mulle paistab, et ma kõnnin, söön ja magan, võib-olla meile ainult paistab, et me olemas oleme, tõeliselt meid aga ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. Mis te vaatate. (See on Tšehhov. See ei ole mina.)

Küll tahaks elada. Küll tahaks.

So much tenderness

Ärkasin kohutavast unenäost, milles proov toimus minu toas kamina ees, aga ma olin nii väsinud ja püüdsin mitte magama jääda ning seetõttu vist ei maganudki eriti hästi, vaid hääbusin une ja ärkveloleku vahet, ning kui lõpuks ärkasin ja M. oma juukseid sirgendas, tantsisin Elliott Smithi järgi, jõin väikesest kruusist kohvi vähese piimaga ning jutustasin üksinda “Sõpruses” istumisest ja sellest, mis laule nad toona enne kinoseansse mõnikord lasksid ja kuidas mõni laul tuleb vahel  läbi unenäo hoopis värdjalikus kontekstis ja üldse mis see siis olgu.

Võib-olla sa mäletad seda, kuidas “Sõpruses” näidati kunagi Fassbinderi filmi “The American Soldier”. Kõik olid saalis. Ma mäletan seda laulu, mäletasin veel kaua aega pärast filmi lõppu ja mäletasin ka siis veel, kui enam ei mäletanud, mis film see oli. Nüüd, seitse tundi hiljem, ei mäleta ma isegi enam seda, miks see mulle täna hommikul meelde tuli, kui ehk mitte Elliott Smithiga seoses, aga see seos tundub väga kahtlane.

Proovini jäi poolteist tundi ja pooleteise tunni sisse mahub väga mitu korda üks nelja ja poole minutiline klipp, ka siis, kui vahepeal köita tekstiraamatuid ja tuua alt tass kohvi. Väga mitu korda. Ja kui söögipausi kasutada mitteotstarbeliselt, siis sellesse pausi mahub ta ka paar korda, ka siis, kui vahepeal käia printimas ja istuda hetk vaatesaalis ning silmitseda pilvi ja veneõigeusukirikutornideriste. Ja kui miski räigelt hinge haavab, siis mahub korra, ja kui väsimus võtab jälle õhu ära, siis see laul annab poole jälle tagasi.

Ja nii ma olengi täna kordi ja kordi ja kordi kuulanud Günther Kaufmanni/Fassbinderi lugu “So Much Tenderness”.

Aga et mitte jääda kinni üksildusse, on mul veel pool tosinat teist lugu, mida kuulan selleks, et hommikul teatrisse jõuda, ja selleks, et õhtul koju jõuda, ja selleks, et öösel magama jääda, ja selleks, et hommikul ärgata, aga sellest ehk üks teine kord. Sest ka need lood on sõprusega seotud – ainult, et seekord ilma jutumärkideta. Või kui jutumärkidega, siis ilma suure algustäheta. Ühesõnaga dramaatikat rohkem kui kopika eest. Või siis ei.

* Tegelikult mul tuli pärast meelde küll, et kui kino nimi on Sõprus, siis seda vist ei kirjutata jutumärkidega. Ja sõpru ei panda ka küsimärkide alla. Olgu nad siis, nagu nad on. Sellepärast nad sõbrad ongi. Isegi kui ei ole. Või on? Kurat nende märkide ja küsimustega.

Meie kannatuse piir: sisseelamisvõime.

Ma jõin end ära, et muutuda
endale niisama nähtamatuks, kui ma
olin alati teile, te silmitud!

*

Kes olin mina, et otsustada elu
ja surma üle. Tööandja oleks siiski
võinud aus olla, söandan öelda?

*

Ma olen veidi joonud, et rahuneda.
See ei rahusta mind. Miski
ei rahusta, ei mõte sinule, ei mõte
kaduvusele, ei sinu mälestus, ei mälestus
suvedest, ei trööstitus selles
kõiges. Miski ei rahusta, isegi
arusaam mitte, et lood on nii. Rahu on
ainult otsekui lubadus, et võib heita lume
surilina alla ja mulla peale tõmmata.

*

(euroeesti keel)

kui ma puudsin noil paevil kirjutada
armastuskirja, panin tahele, et keegi eurosober
oli muutnud mu tahti vastavalt EL-direktiivile.
Lainud olid tapid a ja o pealt, kadunud sonad
sopruse, soja, laheduse jaoks.
Ma olen nii  onnetu. Motlen, kui oige sureks!

*

Naerata mulle, ütle, et ma meeldin sulle.
Pöördu minust ära, jäta mind üksi
teadmisega, et see on möödas, kõik,
mis iganes alata jõudis, või mis
algas, kuid keeldus jätkumast.
Naerata mulle, ütle, et sa ei taha
midagi rohkemat kui mind ära hävitada, sest ma
kahjustasin sind oma varakult tärganud igatsusega
turvalisuse järele, mida ei ole, sest
seda polnud siis või
mõni teine kord. Olen juba jätnud
kõik ja ootan seda, et võiksin ise
järele tulla. See kestab ühe hetke.
Aega on mul maailm.

*

Sügaval sinu allelus
tajun ma piirjooni oma elust,
tagasilükatust, varjatust, kadunust.
Seepärast jään jonnakalt klammerdunuks,
kutsudes sind igal nädalal uuesti esile
toiminguga, mis mu tühjendab.
Kuid ei kõlba tühjendada seda
kaevu, mil on side nende
sügavate vetega, kus me elasime, kus
sündisid meie unistused lendamisest, ookeanide sügavuses.

*

Linnud kogunevad, tiivulised. Meie,
parves üksinda, rõhutud,
kes ajavad põgenemise segi lendamisega.

*

Õnn oli see, mida ma tundsin too-
kord, ma ei mõelnud
sellele, see oligi see.

——————————

See on joon. Kõik selle joone kohal on tsitaat Claes Anderssonilt Mati Sirkli tõlkes. Ma olen Claes Anderssoni ennegi tsiteerinud. Ühel kaugel päeval läksin raamatukogus luuleriiulite vahele – ikka käin seal aegajalt -, ma olen pealiskaudne lugeja, ma ootan kokkupuutepunkte, ma ootan raamatutest dialoogi, ma olen nii väsinud, et harva suudan end häälestada lugema midagi, mis ootab minult rohkemat, kui ise vastu vinnib anda. Leidsin Claes Anderssoni ja mine võta kinni, mis see esimene luuletus oli, mis temalt lugesin, aga see võis olla midagi aja möödumisest, nimetust armastusest ja surmast, vajadusest olla ära tuntud ja ilmselgest distantsist iseenesest, oma minevikust, oma armastusest. (”Kas mäletad mind? See olin / mina, kes hüppas katuselt alla, / kui sina ootasid trammi / Postimaja juures.”)

Mul on see raamat kodus toapõrandal. Mul on suurem jagu raamatuid toapõrandal, sest raamaturiiulisse enam ei mahu. Mis ei tähenda, nagu mul oleks tohutu palju raamatuid, mul on lihtsalt väga pisike riiul, ja muist raamatuid on nagunii endises kodus. Aga riiulis mul on teatriteooriat ja muud tellised, mida ma igapäev kätte ei võta. Mul on raamatud järjestatud pooleldi temaatiliselt, pooleldi värvi järgi. Üks riiul on Juhan Viidingu, Harald Rajametsa, Deka, Panso päevaraamatute, “Tiibeti surnuteraamatu”, Rähesoo “Hecuba pärast”, Grotowski, Barba jms päralt. Teisele riiulile kuuluvad väikesed värvilised kergemad raamatud, novellikogud, pisikesed trükised, ajakirjad, laenatud raamatud…

Ja siis on mul toapõrandal või tooli peal need raamatud, mida ma parasjagu loen või kohe lugema hakkan või mida mulle meeldib juhuslikest kohtadest avada ja sirvida. Eriti käib see lühijuttude, luuletuste, aforismide kohta. See paneb endalt kohe küsima, miks mina ja meie tohutult ennast ja kunsti ja kultuuri täis ringkond, kes oma luuleraamatuid ette valmistavad, tegelevad lugudega, et tekiks lineaar, et tekiks tervik, et see haagiks tollega – mitte, muidugi, et ma selle üldse küsimuse alla seaksin, vastupidi, see ongi kõige olulisem. (Ma olin heatahtlikult irooniline, saite aru küll.) (Mul on tekkinud mingi kahtlus, et minust ei olegi võimalik aru saada; nägin üle tüki aja vana head sõpra ja küsisin temalt muu hulgas, kas ma jätangi oma tekstides nii ufo mulje, et minuga tuleb rääkida ainult raskestimõistetavates metafoorides – ta ütles: jah, jätad küll. Aga ta õnneks teab paremini. Ma loodan. Ega ma ilmaasjata teda ei löö, isegi kui ma seda hiljem ei mäleta, sest tema mäletab ja tema teab ka, miks.)

Miks ma siis tsiteerin. Mul on viimasel ajal väga häbi olnud. Mul on häbi olnud, kui keegi kiidab, ja veelgi enam, kui keegi kurjustab. Mul on häbi välja näidata, et olen katki, ja häbi teeselda, nagu ei oleks. Aga siis lõpuks ma läksin päris katki. Korraks läksin, välja paistis vähe, ja see oli kergendus – nii see, et läksin katki kui ka see, et välja paistis vähe. Tuhat aastat ootust sai leevendust, kui just sel ühel momendil olid mu ümber inimesed, kes vaikselt, õrnalt ja väga delikaatselt püüdsid mu vabalangemiselt. Vist vahel ei loegi, kas hoolivad või ei hooli, nii palju rohkem sõltub ajastusest ja mõistvusest. Ja kui neetult, saatanlikult, kuratlikult palju sõltub vahel vähestestki sõnadest. Üks luupainaja sai vabadusse ja minema, vähemasti pikema lõa otsa.

Panin täna hommikul selga ühe musta värvi lohmaka kampsuni, mille sain M.-ilt, ta oli kunagi ammu kõndinud ühel tänaval välismaal ja pisut jahe oli hakanud ning ta oli mõelnud, et läheb ostab kampsuni. Selles kampsunis on natuke sellist tunnet, nagu võiks minna õue ja võililledes hullata ja ühtegi muret ei ole.

Ja kui ma ainult ise suudaksin öelda, ja mitte häbeneda, ja mitte põrkuda kalkide pilkudega: palun, sa pead mind aitama, ma kukun… veel kaks nädalat kindlasti.

midagi

PIRET: Said ennast pesta nüüd või?

ANDRES: Sain ma jee, hommikul kell seitse äratati mind, et ma ei taha sind küll ärritada, aga vesi on jälle läinud. Aga no ma sain naaberkeldri võtme õnneks, öösel oli mingi jama olnud ja keegi lollakas oli vale kraani kinni keeranud, seal on kaks kraani üksteise kohal, üks on meie oma…

ALLAN: Kes see kurat sul keerab neid kraane? Eelmisel korral kaua see kestis sul…

ANDRES: Ma ei tea, kes keerab, kuu aega ei olnud kuu aega vett noh, käin teatris pesemas ja sital.

Korduvad motiivid

Ärkasin külmas-külmas korteris ega suutnud teki alt välja tulla, nii külm oli (pole viimastel õhtutel olnud aega ahju kütta). Aga päike hakkas juba eredasti kollasele tapeedile paistma ja valgustas toa edasilükkamatult hommikuseks. Lülitasin kõik küttekehad kähku sisse. Vaatasin aknaid ja mõtlesin, et varsti tuleb aeg, mil saab klaasid ära pesta. Mu aknalaual on lilled. Selleks, et kevad kiiremini tuleks. Hakkasin päikesetriibulises köögis toimetama. Tegin salatit, kohvi, ei uskunud vastasmaja katuselt lund. Mis seal uskuda. Astusin tänavale, mõtlesin, kas jõuan õigel ajal tööle, kas olen teinud, mis vaja ja mis võimalik, mõtlesin, kas jõuan bussile, mõtlesin lähitulevikule ja õhtule ja tervisele. Päike pimestas. (Praegu tuli mulle meelde, et nägin muude asjade hulgas unes, kuidas hulkusin varahommikuses metsas ja tänavatel, fotoaparaat käes, ja mõtlesin, et pildistamiseks on hea valgus, aga aeg oli – sõnadetagi selge – palju suvisem.) Ühesõnaga, kõndisin kämpunud lumes teatri poole, päike pimestas, mõtlesin oma hommikusi mõtteid ja tuli meelde öine unenägu. Nägin unes üht poissi, kes maja ümber hulkus ja ma ütlesin, et tulgu sisse, külm ja nälg, tule sisse. Ta oli mulle vastumeelne, sest ta oli mulle kunagi väga palju haiget teinud, ja mu toon ei olnud sõbralik, aga ma olin siiras, sest mis ta seal õues, külmas ja pimedas… (mainimatagi selge, et läbi une tundsin oma nahal kogu seda külmust.) Aga ta ei tulnud. Ta oli nagu tänavatel metsistunud kass või nagu teismeline poiss, kes tõrksalt keeldub einest, kuigi tal on nälg ja kuigi/sest ta ei oska ise süüa teha ja kuigi/sest ta teab hästi, et see toit hoitakse talle nagunii tallel ning ta võib hiljem õhtul kellelegi tähelepandamatult selle söögi ikkagi ära süüa, aga metsloomana keeldub ta toitu käest vastu võtmast, oma arusaamatu uhkuse ja eneseväärikuse tõttu. Ta hulkus tumedalt ümber maja ning ma panin ukse kinni – ise teab. Kui uhkuse alla neelab, koputagu, ja mis see siis minu muretseda on, täiskasvanud mees ikkagi (olgugi, et viitan talle kui poisile; ei näe niipea oma eakaaslasi meesteks ja naisteks saamas, jääme ikka tüdrukuteks ja poisteks).

Mõni aeg hiljem oli too poiss majanurga taga prügikasti juures end kerra tõmmanud ning surnuks ja kangeks külmunud ja tema ümber oli mingi kummaline, minusse puutumatu mõistatuslikkus. Mina aga ärkasin külmast ööst päikselisse hommikusse, sõin ja läksin tööle. Siin olen praeguseni.

Tadeusz

Ära küsi, kuidas mul läheb – kas see ei ole piisavalt kõnekas, et ma ainult tsiteerin?

Ma lähen hommikul tööle ja kuulan. Siis ma lähen pärastlõunal koosolekule ja kuulan. Õhtul lähen koju ja vaatan televiisorit ning loen raamatut. Mõnikord lähen teatrisse, püüan kuulda. Siis räägivad unenäod. Ma ei kurda, aga mõnikord ei võta kõnesid vastu ja teen südame väga külmaks ja juhtub, et magan hommikul sisse. Roolis kuulan ja trollis kuulan ja mõnel õhtul räägin liiga palju, ja räägin mõndagi, mida kohe kahetsen. Nii et ära küsi.

Tadeusz Różewiczi lugesin viimati, Hendrik Lindepuu tõlkes. Ta kirjutas:

KORREKTUUR

Surm ei paranda
ühtki värsirida
ta pole korrektor
ta pole heasoovlik
toimetajatädi

halb metafoor on surematu

kehv luuletaja kes suri ära
on kehv surnud luuletaja

tüütus tüütab ka pärast surma
rumal veel haua tagantki
vatrab rumalusi

Veel kirjutas ta

HÄÄLED

I

Oli nii palju sõnu
ükskõikseid ja teravaid
nägu moonutamas grimass

Päeva
on nüüd üle elada palju raskem
kui oli meie vanematel
hirm ja kahestumine
palavikuline eluahmimine

küpsemata maha raputatud
pärani suust
voolab veri

Ja ei olnud õitsemise aega.

II

Oli kahestumine viha
vastastikune vastumeelsus ja grimassid
oli ummiktänav
ja müüride lamedad palged
täkitud kogupaukudest

loomavagunitest piitsahoopide
ja röökimisega
väljaaetud kari
ümberringi vaid
koerte käpad
koerte käpad

Ma tean et pole vaja nõnda
ma tean ma tean
aga
kui sõber sirutab käe
siis katan pea nagu lööki oodates
kaitsen end inimliku žesti eest

kaitsen end hellusepuhangu eest.

ja et

KUI HEA

Kui hea Võin korjata
marju metsas
mõtlesin
et ei ole metsa ega marju.

Kui hea Võin lamada
puu varjus
mõtlesin et puud
ei heida enam varju.

Kui hea Olen sinu juures
mu süda lööb
mõtlesin et inimesel
ei ole südant.

Ja veel:

HOBUNEGI NAERAKS

Asjade piinamisel
õmblusmasinate traktorite
pesumasinate telekate peksmisel
pole tulevikku

lapsepõlves
nägin peksasaanud hobust
kes nuttis

luuletajad kes tulevad
pärast minu pikka
ja õnnelikku elu
- optimisti nõudel
väldin luuletustes
triviaalset sõna
surm –

niisiis luuletajad kes
tulevad peale mind
ei näe
metsistunud voorimeest
kes peksab hobust

küll võib neid
üllatada
vaatepilt
kuidas autojuht taob
sõiduauto kapotti

sel vaatepildil pole
humanistlikku mõtet
ega väärtust

Nii palju tsiteerimisest. Tsitaatide vahel on tuul.

Veel üks tsitaat John Lennoni kirjast Stuart Sutcliffe’ile 1960ndate algusest, pühendusega

I can’t remember anything without a sadness
So deep that it hardly becomes known to me
So deep that its tears leave me a spectator of my own stupidity.

John Lennoni kirjast Stuart Sutcliffe’ile 1960ndate alguses

I remember a time when everybody I loved hated me because I hated them.

Kahe kodu vahet pendeldavad lapsed, kes eksisid ära

Gianni Celati, “Õnneliku lõpuga lood”, Loomingu Raamatukogu 2001/14
Itaalia keelest tõlkinud Hanna Kaal

Igal reedel läksid nad Codognos rongi peale; poiss sõitis Milanosse, sest tema vanemad olid lahutatud; viis päeva nädalas tuli tal elada isa juures Codognos ja nädalavahetused ema juures Milanos. Tüdruk sõitis Milanosse, sest käis ravil psühhoterapeudi juures, keda oli soovitanud arst, kellest tema isa väga lugu pidas.

Tüdrukul oli aastaid vahest kolmteist, poisil üksteist. Kuna mõlemale lapsele tundus kodus vanemate jutt väga nõme, tegid nad sellest järelduse, et kõik vanemad ongi nõmedad. Hiljem jõudsid nad veendumusele, et kõik täiskasvanud on nõmedad. Lõpuks viisid teatud asjaolud neid tõdemuseni, et vanemad ja täiskasvanud pole mitte üksnes nõmedad, vaid on ka poolearulised. Nii poolearulised, et ei tasu tähelegi panna, mida nad ütlevad või teevad.

Lugu ise oli selline. Nädalavahetustel, kui lapsed Milanos olid, hulkusid nad mööda linna ringi, et näha, kas neil õnnestub tänaval kohata kedagi, kes poleks nõme; näiteks järgnesid nad kellelegi bussi või metroosse ja vedasid kihla: “Veame kihla, et see ei ole nõme!”; ja et paremini arvet pidada, panid nad kõik kihlveod ilusasti märkmikku kirja.

Aga peagi muutus seegi nõmedaks, eriti nõme oli jälgida metroos inimesi, kes ei tea, kuidas olla, sest neil on alati hirm, et teised neid vaatavad; või inimesi, kes tahavad teistele näidata, et nad vilistavad kõige peale, või inimesi, kes tahavad teistele näidata, et neil on kõigest kõrini. Neid vaadates tuli lastel alati must masendus peale.

Siis tekitasid neis musta masendust veel autojuhid, kes annavad kogu aeg signaali näitamaks, kui kiire neil on; autojuhid, kes kihutavad tänavatel näitamaks, et neil on, millega tegelda; inimesed, kes arutlevad baarides asjade üle, mis kedagi ei huvita, ainult selleks, et näidata, kui hästi nad kõnelda oskavad; inimesed, kes naeravad, kui midagi pole naerda, näitamaks, et nad saavad kõigest aru; inimesed, kes vaatavad poodides sinust mööda näitamaks, et neil pole aega raisata; naised, kes vaatavad sinust mööda näitamaks, et nad lubavad end imetleda jne.

Tegelikult tekitas kõik see, mida nad ringi hulkudes nägid, neis musta masendust, ja see oli samasugune masendus, mida nad tundsid, kui kuulasid, mida vanemad ja sugulased kodus rääkisid.

Ühel päeval sai märkmik, kuhu nad aina uusi kihlvedusid kirja panid, täis, ilma et kumbki oleks ühtegi kihlvedu võitnud, sest kõik täiskasvanud, keda nad kohtasid, olid nõmedad.

Nad kõndisid terve Corsica puiestee ühe vanamehe kannul, kes tundus neile sümpaatne. Äkki vanamees kukkus ja lapsed jooksid teda aitama, kuid vanamees ei teinud neid märkamagi, muretsedes üksnes mantli pärast. “Ma olen oma mantliselja ära määrinud,” kurtis ta. Ja kuna talle ei läinud korda lapsed, kes küsisid, kuidas ta end tunneb ja kas ta ikka käia saab, mõeldes aina oma mantli peale, jätsid lapsed ta sinnapaika. Kui nad olid jõudnud paari sammu kaugusele, kukkus vanamees uuesti maha, ning möödakäijad teadsid rääkida, et vanamees oli infarkti saanud ja ära surnud. Ka see vanamees oli nõme.

Ühel teisel päeval kõndisid lapsed Magenta tänaval suurte päikeseprillidega naisterahva kannul, kes oli üleni musta riietunud ja kes tundus poisile sümpaatne. Aga kui naine jõudis parklasse ja ütles valvurile raha andes “säh”, mõistsid lapsed sellest ühest sõnast, et ka tema on nõme. On niivõrd nõme, et poisil hakkas lausa halb, kui ta selle peale mõtles.

Ühel teisel päeval nägid lapsed jällegi meest, kes nägi välja, nagu oleks ta purjus, ning nad järgnesid talle metrooga kvartalisse, mille nime ma ei nimeta. Kui mees kohale jõudis, istus ta trepile teiste meeste keskele, kes nägid ka kõik välja, nagu oleksid purjus, ning seal nad siis kõik istusid ja nende pead nõksatasid iga natukese aja tagant ette ja taha. Järgmisel hetkel kuulsid lapsed laske, siis näitas keegi näpuga auto suunas, mis minema kihutas, ning ka lapsed, kes kartsid, et veel tulistatakse, põgenesid nii ruttu kui jalad võtsid.

Kui nad jooksid, sõitis nende kõrvale auto ja üks mees ütles neile: “Ronige kähku peale!” Autos rääkisid lapsed, mis oli juhtunud, ja mees seletas neile, et selles kvartalis tuleb tihti ette, et maffiamehed, kui nad tahavad oma uusi relvi proovida, tulistavad trepil vedelevaid narkomaane.

Mees paistis kõigiti sümpaatne, ja ta kutsus lapsi enda poole õhtust sööma. Ta elas küll kaugel, aga selle eest väga ilusas kohas otse Malpensa lennujaama läänepoolses küljes, kus asub elektrikeskjaam ning kus ümberringi paistavad metsasalude vahelt majakarbid.

Kui lapsed nägid suurt tuba, mis oli maast laeni raamatuid täis, arvasid nad, et küllap on mees õpetaja. Ta rääkis lastele söögilauas tundide kaupa asjadest, millest lapsed suurt aru ei saanud, ja nii tundus ta neile targem kui teised inimesed. Mees muudkui rääkis ja rääkis ning lastele tuli tasapisi uni peale.

Tund aega hiljem põgenesid nad juba tulistvalu läbi öise metsa, sest mees oli hakanud kohe, kui nad magama olid jäänud, tüdruku jalgu silitama; ja kui lapsed talle raamatuid kaela tõmbasid, püüdis mees juhtunut naljaks keerata: “Ma tegin ju kõigest nalja.”

Lapsed rääkisid mulle, et sel korral olid nad põgenenud veel rutem kui eelmine kord, sest see täiskasvanu tundus neile nii poolearuline, et poisil hakkas lausa halb, kui ta selle peale mõtles.

Need seiklused ei jätnud lastele oma mõju avaldamata. Nad lõpetasid kihlvedude ülesmärkimise, kuid nädalavahetustel käisid ikka linnatänavatel hulkumas.

Hulkudes ringi ühel detsembrikuu pühapäeval suurte kommunaalmajade kvartalis, mis oli hiljuti ehitatud, ma arvan, et see oli Monza kandis, sattusid nad udus naise peale, kes oli ära eksinud.

Naine oli keskealine, sportlikult riides, peas oli tal linasest riidest mütsilotu; ta oli hommikul jooksma läinud ega leidnud nüüd enam koduteed. Ta küsis teed kõigilt, keda kohtas, seletades, et elab samasuguses pikas majas nagu need, mis taamal kõrgusid ning mis olid äravahetamiseni sarnased kõikide majadega siin kvartalis.

Lapsed, kes olid juhuslikult siia sattunud, kuulsid, kuidas naine kordas kõikidele kodutänava nime, lisades iga kord juurde: “Elamu G, trepikoda 38.” Naise ümber oli kogunenud juba hulk inimesi ning paar poissi osutasid valge majaderea suunas, nagu teaksid nad, kus asub elamu G.

Naine hakkaski kohe näidatud suunas minema ning talle järgnesid poisikesed, peened härrad, kes olid koeraga jalutama tulnud, ja dressides tervisejooksjad.

Ka mõlemad lapsed ühinesid abistajate saatjaskonnaga.

Jõudes hiigelsuure elamu sammaskäiku, mis oli ilmselgelt elamu G, tõdesid abistajad, et nimi 38 trepikoja kellanupul ei olnud naise oma. Seepeale läksid kõik laiali, sest otsimine oli lõppenud, ja pealegi oli kätte jõudnud lõunatund.

Nii avastasid lapsed ühtäkki, et olid jäänud üksi koos eksinud naisega, ning nad läksid tema järel sammaskäigust välja. Nad kõndisid üle udusse mähkunud välja, ja mida kaugemale nad läksid, seda enam udu tihenes, kuni nad jõudsid järgmistesse kommunaalmajade kvartalitesse, ning siis eksisid ka lapsed ära.

Nad kõndisid piki puiesteid, kus keegi neile vastu ei tulnud, ja järsku avastasid, et on jõudnud avarale väljale, ja kui nad edasi läksid, jõudsid nad eelmistega nii sarnastesse kvartalitesse, et naine eksles sihitult. Aeg-ajalt päris ta lastelt üht-teist tänavasiltide kohta, mida nad nägid, ja paikade kohta, kust nad läbi läksid, ning lapsed vastasid alati: “Me pole Milanost.”

Pärast seda, kui nad olid jõudnud välja järjekordsest kvartalist, ei näinud nad enam midagi; arvatavasti olid nad tühjal lagendikul; nad kõmpisid üle jäätunud põllu ja nende ümber oli täiesti valge – see oli nii valge udu, millist nad enne polnud näinud, aga lisaks oli see nii läbipaistmatu, et neil tuli jalaga maad kombata, enne kui julgesid astuda, sest nad ei näinud oma ninaotsast kaugemale.

Lõpuks olid nad sunnitud seisma jääma. Nende ümber oli paks udu, mis ümbritses neid nagu valge müür, nii et nad ei suutnud eristada enam ei teineteise ega isegi mitte omaenda keha piirjooni, ning nad ei kuulnud enam midagi. Neil oli külm ja nad tundsid end väga üksikuna, aga nad ei saanud minna ei edasi ega tagasi, vaid pidid jääma sellesse veidrasse kohta, kuhu nad olid ära eksinud.

Nad olid tulnud kaugelt ja käinud maha pika maa, otsides midagi, mis ei oleks nõme, aga nad ei olnud midagi sellist leidnud, ning nüüd pidid nad kõigele lisaks veel ei tea kui kauaks ajaks jääma külma ja ängistava udu keskele seisma, enne kui tagasi vanemate juurde saavad minna. Ja nende hinge puges kahtlus, et võib-olla elu ongi selline.

Exciting

T.-le öeldi, et ta on muutunud sentimentaalseks. T. väitis: “Ei ole, aga proovi ise oma väljendusviisis neutraalseks jääda, kui põhiseisund su sõprade hulgas on excitement.” – “Isn’t that exciting? Oh, look, a car! Aren’t you at all excited?” – “Ma ei ole excited,” ütles T., “mida see üldse tähendab? Elevil? Elevus ei ole mu loomuses. Ma ei saaks öelda, et ma olen millegi pärast elevil…”

“…aga siis mulle meenus üks laul,” jätkas T., “see Ida-Euroopa laul, kus on sõnad “verevil, verevil, taevas on verevil, kõik on nii ilus, ma olen nii elevil”, ja siis ma peaaegu vist sain aru, mida see tähendab. See elevil või excited. See ongi see.”

Ma sain, mulle tundus, väga hästi aru, mida ta mõtles. Ka mina olen viimaste aastate jooksul palju muutunud, võimalik, et sentimentaalsemaks. Piirid ja teemad on muutunud isikulisemaks, põhimõtted suhtelisemaks. Ja mullegi kangastusid omaaegsed mustsõstraveinid ja paneelmajarõdud ning see, mille kohta “elevus” on tegelikult justnagu devalveerunud sõna. Mul ei ole selle kohta lugusid, aga mul on päris palju pilte, mida mitte unustada.

Linn oli jääs, nagu ta veelgi on, me kõndisime hilisööl paigast paika, Gonsiori tänaval murti räästaste küljest jääkamakaid lahti. Kauaks on veel seda talve?

Vastamata kõne

Ühel õhtul läksime poistele külla, tegime pastat ja jäätisekokteili, rääkisime hilisööni; ma avastasin, et ei suuda olla kurb – või ma arvasin, et ei suuda olla kurb. See oli väga imelik tunne, sest nostalgia oli kohal nagu ta ikka on, selline ähvardav tumm nagu ikka, peitli asemel kirvega, arvutiekraanil poiste-poiste nägudes ja tüdruk-poiste nägudes ja siis tüdrukud, kes olid veel sõbrad nende ja teiste poistega ja ei saanudki enne naisteks saada, kui nad polnud ära põlenud pea seest, aga selle jaoks olidki need poisid, kes toona olid veel päris poisid, lapsed lausa. Et põletada. Aga võib-olla ei olnud see kõik üldsegi nii, ei tea, ei mäleta: need olid ehk hoopis omnipresentne lumekuninganna ja Kaj-Gerda tühjas vaksalis, katkilõigatud ajakirjas, mahajäetud teatrisaalis, kori-kori-koridorides. Ei tea, ei mäleta, midagi on puudu. Õhk niimoodi krõbises külmast ja ühel hommikul oli kogu kõrgem linn udus – see oli täna hommikul. Aga illusioonid ja faktid on hakanud üksteise sisse sõitma, see on muidugi äärmiselt mõistetav ja enesestmõistetav, sest mida enam me täis kasvame, seda hapramaks muutub teadmine, seda viisakamaks muutub väljaütlemine, seda hillitsetumaks eiramine ja seda lõplikumaks lõpetamine. Ma mõtlen, et ma ei jõua enam neid lõppe, aga ise vist katsetan kogu aeg väävlit, “burning every bridge that I cross to find some beautiful place to get lost” (* see on Elliott Smith “Let’s Get Lost”). Sõbrad mängivad palju, kes enesetapjat, kes malet ja reisi ümber maailma, mina ei saa ju aru, kes parasjagu mida, ise mängin üht teist inimest, aga ikka ehmatab segamini, kui tuttav meenutab võõrast või vastupidi. Aga eks ma kinnitan endale, justkui teaks, et kunagi sõidan niikuinii ära, käed roolil, kahekesi oma üksindusega, kes kuklasse sihib, ja selles ei ole midagi kurba, ei midagi pöörast, ei midagi meeleheitlikku, isegi mitte midagi ebaseaduslikku! Jah, nii ma kinnitan, kuigi milles üldse kindel tasub olla, selles, et väljas on lumi ja lumekuninganna hoiab oma Kaj’l pilku peal, või selles, et enne suve muutub kõik, või selles, et suve ei tule kunagi selles ajalineaaris selles ruumiloogikas enam ei tule kunagi suve. Mine võta kinni. Aga üht ma tean. Seda, et Álvaro de Campos kirjutas Õnnepalu tõlkes (või oot, mis pidi?), et

Luule sisemiseks olemuseks
on olla tohutuks abiks…
(Teda kasutatakse valuvaigistina mitte liiga ägedate hingevalude puhul…)
Laske mul magada.

Kõik märkmikud ja failid ja paberilehed on laiali, raamatud sõprade vahel segamini, aga ühest või teisest tulevad järsku või pikkamisi ikkagi luuletused -

Ma kirjutan ennast sinule,
et silmata väikest
poissi, kes iial ei nutnud, ehkki
ta oli nii täis nuttu kui
ämber külmunud vett. Talve
järel tuleb talv ja pole oodata
mingit soojust. Mul on külm,
olen külmunud, aga sulades
vajun maa sisse.

(Claes Andersson, Mati Sirkli tõlge)

Metafoorid on praegu nagunii-nii tummad. Nagu ka telefonid ja hääletoonid.

6/1/10

teiselpool tara on täiesti teine maailm. sumpasime puusani lumes rööbaste vahel, vast meetrit sada, aga tundus, et tuhat. lähedal puksus ühe veduri süda, siis kadus kaugusse. taevas oli hämar ja tähitu. öö tardus momendis, kaua pärast õhtut ja ammu enne hommikut. oli külm ja kummaline.

ärkasin lõunaajal selle peale, et m helistas kolmandat korda ja telefon oli täis sõnumeid kompromiteeritud kaose kohta. või ärkasin ma selle peale, et unenägu tegi nii palju lärmi, et tabasin end mõttelt, justkui oleks tegu olnud esimese kuuldava unenäoga mu elus – kuigi see on ebatõenäoline, mu unedes on palju kõnelusi ja muusikat. ei mäleta enam isegi, mis selles unes oli – või kes -, sest pidin kiiresti üles ärkama ja tänavale minema. m tõi leiba ja me rääkisime kohvikulaua taga päikeseloojanguni elust nii, nagu ta tundub mulle kõige ilusam (see on ealine iseärasus); elust, milles ei ole valu ambitsiooni ega melanhoolia põlgust ega kõike seda muud, mis on hakanud lahku tirima sama põlvkonna erinevaid lapsi; elust, mis on nagu kuukivi, aga aegajalt joonib alla puuduolekut. (absence.) ühesõnaga oli veider sära ja päike läks looja ja ma olen viimasel ajal palju mõelnud ja tahtnud kogu aeg midagi öelda, aga leidnud end suutmatu olevat, ja öelnud midagi muud. ma ei teagi, mis see on ja kui palju selles valu veel alles on või ehk ei olegi. vahel on, justkui ütlen kellelegi mõeldud sõnad hoopis teistes sõnades hoopis kellelegi teisele ja sellest saab osa ühest suuremast segadusest. võib-olla ma lihtsalt ei julge otse öelda, sest elu näitab, et sageli elame üksteisest mööda ja tunded ja mõtted ei ole vastastikused. ma ei taha – ausõna ma enam ei taha – armastada neid, kes mind ei armasta. (see käib teistpidi ka.) nii et ilus on näha oma sõpru, siin- või sealpool klaasi ja tuult, näha, mis neid elus õnnelikuks teeb, mis neid koos hoiab; näha, et nende silmis oled sa olemas.

tahan rohkem saladusi, vähem segadusi. hoiame ühendust – palun.

Kõned kõrbedest

Te kindlasti olete kunagi kuulnud seda Peter Brodericki muusikapala “A Snowflake”. See on sellelt albumilt, mille kaas on (tegelikult muidugi mitte) nagu oleks kõige hämarama talve kõige valgemal tunnil külma jõe ääres pikali, aga lund veel ei saja ja päike pole veel loojas, kuigi pilved on nii tihedad, et sama hästi võiks olla. Ma tean, et selline talv on kunagi olnud – või oli see sügis. Jõgi oli must ja rabe, see oli see Pirita jõgi seal teiselpool Tallinnat. Ja kui lund oligi sel sügisel juba sadanud, siis kaua aega tagasi; jõeäärsed luhad olid pimedad, tokerjad ja lõputud. Päev hakkas hirmuäratava kiirusega pimenema ja jõgi tähistas edasimineku lõppu ning tagasimineku algust. Aga ma ei tahtnud veel tagasi minna, ma oleks läinud muudkui edasi, sest kui sa oled laps, siis pole üks jõgi ju mingi takistus. Mäletan kuivanud rohu külmavõetud haprust ja pilvi, mis tulid eikusagilt ja liikusid üle Lasnamäe ja Tallinna. Aga ei mäleta, kas see olin mina või oli see mu vend, kes jõkke kukkus, ja mäletan küll kojuminekut ja külma ja palavikku, aga ei mäleta, kas see olin mina või oli see mu vend.

Mu järgmise kirjutamata jääva (mu järgmise, kirjutamata jääva) raamatu pseudofiktiivsed peategelased, kelle nimede nimetamisel olen äärmiselt ettevaatlik, et mitte keegi mitte kunagi – ja eeskätt nemad ise – ei võiks teada, kui palju minus, küünikus, on armastust nende vastu; need tegelased käivad jälle läbi kõik Holden Caulfieldid ja Meursault’d ja Álvaro de Camposed, nad on jälle seal, kus võib sõiduteel ära kaduda, kus võib õhtul ahju küttes pea ära kaotada, kus üks üksindus pole kunagi suurem kui teine üksindus. Nad on jälle end ilmutama hakanud. Küllap vist on inglite aeg. Kui see nii on – ja kui ma ära ei sõnu -, siis see tähendab, et koiotid ei koti. Et tühised tõstatatud konfliktid ei tohiks murda ja salakavalad provokatsioonid – tühi nendega.

See ongi seesama, kui oled ihuüksinda keset mustade asfaltjõgede ristteed, käed sügaval taskus, tänavalaternate all, ja lund hakkab sadama, just sel hetkel ja just niimoodi nagu Peter Brodericki klaveris. See on pärast seda, kui oled vennaga maailma lõpus ära käinud ja üks teist on jõkke kukkunud ja võib-olla peaaegu uppunud, see olid kas sina või see oli tema, mine tea, aga ilmselt tundsite üksteise kaudu nagunii sama palju valu ja külma ja hirmu, nii et kui sind päästeti – või kui päästeti tema – siis pääsesite tegelikult mõlemad.

Ning kui palavik on taandunud, hakkab lund sadama.

Tähendus jäi hämaraks

Charles Bukowski, Margus Oti tõlge

me oleme olnud abielus 30 aastat
ütles too mees.

kuidas see teil õnnestunud
on? küsisin.

me mõlemad alustame hambapastatuubi
pigistamist altotsast,
ütles ta.

järgmisel hommikul
hambaid pestes
pigistasin ma hambapastatuubi
altotsast.

muidugi, kuna ma elan üksi,
jäi tähendus
hämaraks

nagu harilikult
ikka.

Sant akrobaat

Väike katastroofide helmekee, pisikeste absoluutkosmoste lõputu vaht, kus igas mullikeses on kõige halvem ja kõige parem korraga - kõiges, igas määratluses, igas vähimaski kui teos, tahtes ja sõnas, sest need on lihtsalt nii väikesed. Samaaegne kõige parem ja kõige halvem on katastroof. See on äikesetorm ajukoores ja selles natukeses, mida veel hingeks pean. Vahel on aegu, kui need väikeabsoluudid järgnevad üksteisele sellise pineva otsekohesuse ja sihikindlusega nagu rahe, mis aknaplekke ja autosid mõlgib, ja need on katastroofide ajad.

Need kulutavad naha imeõhukeseks nagu meisterparkali kätetöö, jätavad kinniseotult rippuma ja lipendama, signeerivad söövitusega oma kodumärke kehamällu ja esitavad küsimusi, millele vastuseid ei malda enam oodata: hilja juba, aga nüüd sa vähemasti tead, millele sa õigel ajal mõtlemata jätsid.

Jalg valutas vahepeal niivõrd, et kahtkümmet meetritki nutmata kõndida ei suutnud. Niisiis teel koju põikasin teatrisse, et end natuke koguda; juhuslikult lõppes just etendus ja sattusin teistega kohvikusse ning hiljem toodi autoga koju. Nii sai halvast hea. Teinepäev traumapunkti minnes kaotasin rahakoti. Väga halb. Järgmisel hommikul helistati Nõmmelt parfümeerialaost, et mu rahakott on seal. Läksin järele, kummalised industriaalmaastikud nagu filmiunenäos, kuidas ma muidu oleksin iial sinna sattunud? Rahakotis oli kõik alles, küll ümber paigutatud, aga alles, ja inimesed tundusid head ja vastutulelikud. Väga hea, väga hea.

Aga alati on head ja halvad, mille absoluutmäär ületab igasugused mõistmispiirid; ma arvan, et siis, kui asjasse puutub surm või armastus. See on dramaturgiline skelett, eksole? Ma mõtlen vist midagi tahkemat – ei-ei, hoopis ebamäärasemat, haihtuvamat; seda oletuslikkust, mis korraks elektrina läbi pea käib, kui ütled millegi kohta, et see on kõige halvem või kõige parem: võiks olla veel palju halvemini. Võiks olla veel palju paremini. Surm või armastus. Näiteks: leidsin ammukadunud armastuse, aga armastust ei olnud enam. Või: surnult sündinu. Ja lage lihtsalt ei olegi, võimatuste võimalusi on nii miljardeid, et see ehk seletabki uimase vegeteerimise enamvähemuses?

Kaua veel seda köielkõndimist? I mean, really?

Lõpuks ju ise ehmatad end poolsurnuks.

Pea veel pea vee peal

Palju räägitakse ühest poisist, et ta on kuidagi ära kaduma hakanud. Veider, kui palju asju juhtub ühekorraga, samaaegselt, samas linnas või linnajaos.

Teiste inimestega jälle on, nagu mängiks mingit eriti brutaalset varianti kulast (praegu seda sõna kirjutades – see tähendab ju ikkagi “kullimängu”, oli kunagi selline ajaviitemoodus tolmustes äärelinnaõuedes ja koolistaadionil, isegi mustas saalis tegelikult – tundub, nagu oleks hakanud suurest väsimusest võõrast ja tundmatut keelt rääkima). Keegi kannab endas mingit raskust, siis kohtub ta põgusalt teisega, kellega justkui ei oleks pidanud üldse kohtuma – ja kui nad paarkümmend minutit hiljem lahku lähevad, on raskus keset vahetanud, ta on nüüd selles teises. See polnud mingi ülemäära lõbus, helge, vabastav kohtumine, see oli veidike siira kaastunde ja veidike eneseeituse kohtumine, aga selle tulemuse osas polnud midagi peale hakata. Raskuse võttis endaga järgmine kull, kuni varem või hiljem annab tema selle kellelegi kolmandale edasi ja saab ehk natuke vabaks.

Kindel, et ühes või teises võin siinkohal eksida, sest selles mängus on liiga mitu osalist ja võib-olla pärast tuleb üldse välja, et ei olnud kull ei sina ega tema, vaid päristegevus käis hoopis kuskil mujal, ja see, mida sina pidasid mänguks millegi peale, oli tegelikult hoopis natuke detsembrituult.

Oh seda ilmaelu küll.

« Vanemad