eneseredaktor

I can’t remember anything without a sadness
So deep that it hardly becomes known to me
So deep that its tears leave me a spectator of my own stupidity.

I remember a time when everybody I loved hated me because I hated them.

Charles Bukowski, Margus Oti tõlge

me oleme olnud abielus 30 aastat
ütles too mees.

kuidas see teil õnnestunud
on? küsisin.

me mõlemad alustame hambapastatuubi
pigistamist altotsast,
ütles ta.

järgmisel hommikul
hambaid pestes
pigistasin ma hambapastatuubi
altotsast.

muidugi, kuna ma elan üksi,
jäi tähendus
hämaraks

nagu harilikult
ikka.

Kolmekümne üheksas luuletus
Keegi kõnnib välja ja sisse hämarais saalides,
kus lapsepõlve lõhn on ikka veel alles.
Seal on vereimejad ämblikud, kes armastavad mind
ja ootavad oma korda.
Meil on küll ühine minevik, aga ühist
tulevikku meil ei ole.

Lapsi ei tohi hoida külmas keldris, nad ei ole ju
mingid eluaegsed vangid.
Ega ole nad nahklapid, mis riputatakse nagisse
ja võetakse jälle alla.
Neil on vaja süüa ja armastust, sooje riideid, ja enne
laia maailma minekut õppigu lugema.

Meie eluring on nagu liblikal, metamorfoosid
toimuvad lapsepõlves, kõik need nähtamatud imed.
Saame loa ise toime tulla, nii hästi kui oskame,
kõigega, mis imedest üle jääb.

Kolmekümne neljas luuletus
Need üksindusse balsameeritud kehad, need punaseks nutetud silmadega
emade psühhootilised tütred.

See neuroleptilise äraoleku arvutiseeritud massihaud,
need vabinad, need hinge maavärinad.

Kus abituil valgeil lastel surutakse kokku räpane
sisikond hoolitsuse topelt-pöörduste vahel.

Nende aeg on juba tulnud ja ära pruugitud, nagu
mahavalatud piim kongi kivipõrandal.

Need napid teadvusehetked
pikkade teadvusetaoleku tundide vahel.

Need kahetsuse ribad, mis kleepuvad meile külge nagu õnn,
mida me ei julgenud endale lubada.

See vastamata armastus, mida me õnnest pimestatuna imesime
nagu aeglase toimega mürki.

Roosi ja õlelille ärajäänud kohtumine täielikus
tuulevaikuses.

9.03/1914
“”Ei või iial teada, mis sünnib tulevikus” ei põhjenda kuidagi praeguse seisundi talumatust.”

21.01/1922
“Öelda, et sa mind maha jätsid, oleks väga ülekohtune, aga et ma olin maha jäetud – ja ajuti kohutavalt maha jäetud -, on tõsi.”

26.02/1922
“Ma möönan – kellele ma seda möönan? kirjale? -, et minus on võimalusi, peaaegu-võimalusi, mida ma veel ei tunne; aga leida üksnes teegi nende juurde ja kui ma olen selle leidnud, siis julgeda! See tähendab väga palju: on olemas võimalused, see tähendab isegi, et lurjusestki võib saada tõsine inimene, aulisuses õnnelik inimene.
Sinu poolune-fantaasiad viimasel ajal.”

Lihtsalt sellest tuli meelde, et sirvisin “Meie, kangelaste” tekstiraamatut:

“Inimene võib terve oma elu mööda saata ilma teise inimeseta ja tantsida üksinda nagu lollakas loom, miski ei heiduta teda, ja ometi, juba õige ammu ei märka teised teda enam üldse.
Jutustab veel kord enne uinumist iseendale juttu, kujutab veel ette, ei loobu lõplikult mitte kunagi.
Mina näiteks…”

Polegi ammu sellist asja teinud. On ka aeg. Ma olen lakanud end ära tundmast.

Võib-olla me vahel alahindame seda, kui suur osa meist on teised.