Kafka päevikutest
9.03/1914
“”Ei või iial teada, mis sünnib tulevikus” ei põhjenda kuidagi praeguse seisundi talumatust.”21.01/1922
“Öelda, et sa mind maha jätsid, oleks väga ülekohtune, aga et ma olin maha jäetud – ja ajuti kohutavalt maha jäetud -, on tõsi.”26.02/1922
“Ma möönan – kellele ma seda möönan? kirjale? -, et minus on võimalusi, peaaegu-võimalusi, mida ma veel ei tunne; aga leida üksnes teegi nende juurde ja kui ma olen selle leidnud, siis julgeda! See tähendab väga palju: on olemas võimalused, see tähendab isegi, et lurjusestki võib saada tõsine inimene, aulisuses õnnelik inimene.
Sinu poolune-fantaasiad viimasel ajal.”
Lihtsalt sellest tuli meelde, et sirvisin “Meie, kangelaste” tekstiraamatut:
“Inimene võib terve oma elu mööda saata ilma teise inimeseta ja tantsida üksinda nagu lollakas loom, miski ei heiduta teda, ja ometi, juba õige ammu ei märka teised teda enam üldse.
Jutustab veel kord enne uinumist iseendale juttu, kujutab veel ette, ei loobu lõplikult mitte kunagi.
Mina näiteks…”
Comments
Post a comment