sisaliku tee
Mõni õhtu lihtsalt on sügis ja koduteel on mahavarisenud lehed ja veeloigud ja Tallinna asfalt ja sõber ja teine ja futuarhitektuur, ma läksin koju, võtsin teki ümber, lesisin oma pimedas toas, kuulasin T.Tepandit. “Palju on pidusid peetud, palju on tehtud pattu. Kõik saab tähtsusetuks ja hajub sügissattu“.
Üks teine sügis käisin mere ääres ja suitsetasin kirsitubakat, nagu toona kõik, ja tuul tahtis enne ära lämmatada kui kõik muu. Vist oli kurb, aga mitte nii kurb. Sõbral hakkas külm ja ta sõitis minema, mina istusin vastu tuult ja kuulasin S-i pleierist T.Tepandit ja oli väga pime. Kui nüüd viimati seal mere ääres käisin, oli rand täis kahtlasi mehi ja pimedusse tuiskavat liiva.
Ka J.Viiding on hakanud kummitama. (Kõik oma muusika ja kirjandus on kaduma läinud. Nüüd tuleb nagu unenägudest muist tagasi.)
Rahu, olen juba kaugel. Nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Ja mõni hommik on lihtsalt ilus. Võib-olla, kui üldse, alustada sellest.
Comments
Kas ajal ja ruumil on piirid? Tundub, et on. Üks hetk…
Ka kõige rajumas sügisõhtus võib peituda piiritu õnn :)
Kui hing ei ole osa loodusest, siis mis ta siis on?
Kunagi ma arvasin sügispimedatel tänavatel jalutades ja melanhoolset muusikat kuulates, et see on poolikuksolemise kurbus. Igatsus. Et oleks mul teinepool ja kõik muu, et siis oleks ainult rõõm. Nüüd ma arvan jälle, et see on poolikuksolemise igatsus. Oh, kui ma ainult oleks jälle üksik ja katkine ja võiksin endale lubada pimedatel tänavatel jalutamist, kurva muusika kuulamist ja lõputut nutmist, küll ma siis oleks õnnelik!
Väsitav on see pidev rahulolu.
K,
ka mina vahel mõtlen, et kui ma poleks enam niimoodi, poolik või (ma ei tea tegelikult ju, kas olengi), et siis ma teeks kõik, et seda jälle olla. Et äkki ma olen oma kurbusega liiga üheks saanud. (Teised ütlevad. Veidi liiga sageli.)
Aga – me elame ju üksteisest ümber nurga. Ja kui sa näiteks üks õhtu tahad kõndida pimedatel tänavatel ja rääkida poolikuid asju, siis helista. Kindla peale ohkad koju jõudes kergendunult.
Aga mis puutub aja ja ruumi piiridesse, siis… peab vist ikkagi lähtuma inimtajust ja siis seda mingisuguse loome või kunsti või intuitsiooni või unenäo tähe all lammutama hakkama.
Post a comment