eneseredaktor

Täna hommikul näiteks ütlesin ühele poisile päris siiralt, et ega siis kõigile, kes nööri küsivad, ei pea tingimata tähelepanu pöörama. This is how we become the vice-versas of ourselves. Tegelikult ma vist päris nii ei mõtle. Või mõtlen. Ja mõtle siis üldse varahommikuti selliseid asju. Või mida siin enam reglementeerida, on küsitud ja vastatud ja eile on eile.

Eile Katariina kirikus Stefano Massini “Non réeducable”. Mireille Perrier räägib prantsuse keeles läbi vene keele võikuseid, ja kirikuseina tekstuurile kuvatakse subtiitrid, mis on nagu luuletused (ütles Veiko), tõlge Triinu Tamm. Tulin pärast teatrisse ja võtsin jalgratta, millelt varastati ükskord öösel Koplis tagatuli, farce-of-a-bike; vahel, kui su jalgrattalt varastatakse öises Koplis tagatuli (olgugi meri), või vahel, kui tuled etenduselt, mis räägib ühest vaprast inimesest (ja sinul on hirm), hakkad kahtlema, et kas see, mis hea tundub, ei ole… et äkki sa… et kas tegelikult… et, noh…

Et kui sa lähed koju, teed kaminasse tule, valmistad endale õhtusöögi ja vaatad televisioonist kultuurisaadet, et kas see ei ole kuidagi ohtlikult eskapistlik. Et kas on põhjust üldse loota, et kunagi läheb paremaks, kui nii halb pole kunagi olnudki veel? Kust võtta julgus eeldada, et kõik see kuri, mida ajalugu viimasel ajal jälle on hakanud meenutama, meid ei ähvarda?

Ma ei mõtle sellele nii palju, kui sa näikse eeldavat. See mõte tuli mul eile. Üldiselt olen ma oma väikeses kodanluses ülemääragi rahul. Ma mõtlen minevikule rohkem. Täna võtsime keset päeva jalgrattad ja sõitsime Kalamajja lõunastama. Päike oli madal nagu kunagi paarkümmend aastat tagasi Linnamäel, varakevadel. Ma mõtlen vanadele fotodele ja sellele, kuidas ma kunagi nägin kedagi televiisorist, keda nüüd tunnen inimesena, või kuidas esimest korda kuulsin laulu, millest hiljem sai lemmiklaul, või kuidas esmakordselt tuli mõte, millest hiljem kirjutasin midagi hoopis muud. Teisenemised.

Ma mõtlen näiteks, kui suure osa oma arusaamast elu ja surma kohta olen ma võtnud ainuüksi kultuuriruumist ja taustsüsteemist, näiteks läbi ajamääratluse. Kas ma kardaksin rohkem, kui ma ei teaks, et ka minu vanavanemad olid kunagi lapsed, ja üldjoontes on üsna piiritletud, kuidas ja kaua keegi elab. Kas mugav argipäev tunduks siis rohkem 50-50 õnnemänguna – elu ja surm, õnnetus ja vedamine. Ja muinasjutud võimalikumana? Statistika – lohutab või lämmatab?

Ma ei arva endiselt, et abipalujat peaks ignoreerima. Aga ma arvan, et keegi ei pea endale võtma vastutust teise eest. Kui ta ei saa. Ei jaksa. Ei suuda. Kui sa kelleltki võõralt nööri küsid, siis sa ei tea, palju sel võõral niigi kanda on. Ma arvan, et igal inimesel on tegelikult õigus vahel kuhugi ära põgeneda. Kui ta ei tee seda kogu aeg. Kui ta ei tee seda iseenda eest. Võõrad inimesed on avamata juhused. Aga neid ei pea avama. Ole nüüd… sageli me ei suuda vastutada isegi sõprade ja perekonna eest. Ma tean, olen proovinud.

Kirjutatud: Kolmapäev, 21. oktoober 2009 kell 16:51. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.