eneseredaktor

Mõnel hetkel, mitte väga tihti, aga siiski küllalt, et mitte päris võõraks jääda, on hirm suurem kui mina. Siis ei tee ta suhtes midagi ära. Siis peab lihtsalt ootama. Või minema. Elama üle selle, kui arvad, et ei ela seda mitte kuidagi üle. Tugi on nagu varbsein, vajan iga natukese aja tagant toetuspunkti. Kui tahes väikest, aga kindlate intervallide tagant. Kui ei leia, lähen paanikasse. “Mida on kahel inimesel koos teha, kui mitte üksteist päästa?” Aitab päästmistest. Peaks piisama olemisest. Kunagi olen. Ja oled. Ja on.

Kirjutatud: Neljapäev, 22. oktoober 2009 kell 16:50. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.