eneseredaktor

Ma ei ole kõige parem saladustepidaja. Hea küll, ma ei räägi välja asju, mille kohta mulle on öeldud, et ära sellest kellelegi räägi, aga mul on endal vahel veidi raske vahet teha, mida tasub ja mida ei tasu rääkida. Võib-olla ma olen sind tundnud piisavalt kaua, et kuidagi vaikselt, kobamisi ära õppida just sinu piirid. Või sa oled mind umbusaldama hakanud ja ei räägi mulle kunagi midagi tõelist. Või me pole veel sellele ohtlikule alale sattunud. See on arhetüüpne fassaadimäng: varjamaks oma ebalust või kohmetust räägin ma mõnikord liiga palju, justkui näitamaks oma usaldust vestluskaaslase vastu või naiivset usku sellesse, et kõik inimesed koos oma kogemuste ja lugudega on mingil tasandil ühendatavad ja miks ei võiks mina sellele kaasa aidata. Minus tekitavad sügavat ärevust olukorrad, kus ma pean kellegi eest midagi teadlikult varjama – ka siis, kui see on heal eesmärgil, näiteks ma tahan neid üllatada – ja selle varjamiseks pean valetama, kui minult küsitakse. Ka väga algelistes elementaarse viisakuse olukordades, noh et “kuidas läheb” ja nii. Ma arvan, et see ei ole tundemärk millestki eriti heast. Paremal juhul on see naiselik, halvemal juhul lihtsalt – noh, rumal ja edev.

Kunagi olin ma väga hea saladustepidaja. Kohe nii väga hea, et mul ainult saladused olidki. Ja kui kirjutasin või rääkisingi, siis nii kodeeritult, et keegi ei lugenud välja (teada värk, noorena arvad, et kunagi tuleb keegi, kel šiffer olemas, kes mõistab poolelt sõnalt ja poolest pilgust). Siis öeldi, et ma olen vaikne, ja see oli alati veidi jube. Ma arvasin, et ma jään elu lõpuni vaikseks. Ja mine tea. (Vahel on tunne, et võib-olla mängib mis tahes faas su elus terviku mõttes ainult unenäo rolli.) Mu toonased suhted inimestega põhinesid saladustel – sellisel sõnastamatul, kokkvõtmatul salakeelel, mis inimesi ühendab ja teisi nende vahele ei lase.

Mõni aeg tagasi – ja ma räägin selle välja – tuli mulle täiesti ootamatult meelde see esimene hetk, mil ma rääkisin välja ühe oma suurematest saladustest ja murdsin sellega aastaid kestnud salasimulaakrumruumi. Algul ettevaatlikult, siis juba kindlalt. Aga juba enne seda olin ma tahtnud rääkida. Öelda üht asja. Rääkida sõpradele nendest asjadest, mis viis aastat olid mu peas kinni olnud. Ma ei teinud seda.

See esimene hetk oli esimese kursuse esimesel semestril 335-s. Erialatunnis. Ma polnud seda nii planeerinud, aga lõpuks ma olin ikkagi vastu seda seina, et kui kogu aeg varjata, siis ei saa midagi avaldada. See saladus, mille ma tookord etüüdis välja rääkisin, oli tegelikult nii tühine. Kõrvaltkuulaja jaoks mittemiski. Ega keegi ei teadnudki, et see oli saladus ja õieti keegi ei mäleta seda. Võib-olla ma olin varem saladusi pidanud nii kiivalt ka sellepärast, et ma polnud kindel, kuidas nende rääkimine käib ja kuidas neid päriselt vastu võetakse. Sest ega minu saladused ei olnud ükskõik mis saladused, need olid ikkagi minu saladused. (Nüüd ma muidugi tean, et minu saladused on osa ükskõik mis saladustest, need pole vastandid, vaid üks on teise osahulk.)

Rääkimine osutus nii lihtsaks. Inimesed tundsid minus end ära. Meil oli sarnaseid kogemusi, meie kogemused täiendasid üksteist. Tekkis justkui kontakt.

Pool aastat hiljem katkes viimane neist saladuslikest sõprustest. Sellega oli võetud ka tagasitee.

Mul on endiselt saladusi. Mõned. Mul on inimesi, kellega mind ühendavad saladused ja salakeeled. Ja mul on kogu aeg hirm rääkida liiga palju. Reeta mõni keel, mõni kontakt. Ma räägin liiga palju, sest mul on hirm kaotada kontakt. Sest mul on hirm, et kui ma vaikin, siis libiseb mõni pärisinimene minust lihtsalt mööda, sest ei pane mind tähele, sest ei tunne minus end ära. Ma pean õppima uuesti vaikima, et siis õppida uuesti rääkima. Ainult kannatust ei ole selleks.

Aga see esimene saladus seal 335-s… Ma ei reetnud seda tegelikult kunagi päriselt. Nii et sel lool on õnnelik lõpp. Oma kurblikkusele vaatamata.

“…I never said, I never said; I could’ve mentioned your name, I could have dragged you in, guilt by implication, by association – I’ve always been true to you. In my own strange way, I’ve always been true to you.”

Kirjutatud: Reede, 23. oktoober 2009 kell 17:45. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.