eneseredaktor

Sel tänasel päeval, mil istun oma töö juures oma armsa rohelise laua taga ja tean vähemasti üht inimest peale enda, kes hinge kinni hoiab ja päevi uude kuusse loeb, ja aiman, et neid on veel mitme maja jagu, ning ühtlasi sel tänasel päeval, mil teatava kergendusega, ent sealjuures mitte ka närima jäävate kahetsusteta teen vaherahu luuletajaks olemisega ning lõpetan selle jandi vähemalt mõneks ajaks, ja sel tänasel, mil ma tegelikult üldse ei tea, mis minust saama hakkab ja kuhu ma edasi lähen ja unistan ööunest, mida ei söö aegaegsed kahtlused, et kogu maailm oma suurte helgete liistude ja laastudega on tegelikult kokku pandud äärmiselt kurjal kombel, riskantsel ja eksperimentaalsel ja veidi õelal kombel (ja seepärast ootan novembrit), nojah, sel päeval sattusin lugema seda luuletust ja kopeerin selle Ninniku novembrinumbrist 2009, sest võib-olla, kui ma poleks lõpparvet teinud, ja kui oleksin lõpetanud need raamatud, mille jätsin mullu pooleli, ja kui oleksin osanud lahendada need tülid, enne kui nad üldse tekkisid, ja kui oleksin õppinud kõrvalt, selle asemel, et õppida otse (ja unustanud, selmet unustada), ja võib-olla, kui see kõik oleks ka teistmoodi  läinud, oleks mul ikka seesama tunne, mis mul ju ometi on, ja võib-olla ma oleksin kunagi ise tahtnud midagi sellist kirjutada, aga ma ei oleks seda teinud nende sõnadega, ja sellepärast (ja võib-olla on tõesti nii, et sulle näib, nagu ma peaksin heitma valgust veel ühele-teisele, et selgitada ja kirjeldada, miks ühtaegu on valge ja pime ja monokroom ja värviline, aga kui sa seda ise ei tea, siis mina ometi ei hakka seda praegu nendel loetud hetkedel sulle ütlema, sest on lauseid, mida ei võigi mitte kunagi kunagi lõpetada)

TSEREMONIAALSE REISIJA HÜVASTIJÄTT

Giorgio Caproni, tõlge itaalia keelest Maarja Kangro

Sõbrad, ma arvan, et hakkan
parem nüüd tasapisi
kohvrit alla tirima.
Ma küll ei tea, mis kell
ma täpselt kohale jõuan,
ega sedagi, mis jaamad
tulevad enne minu oma,
kindlad märgid ent ütlevad,
niipalju kui sealtkandist
minu kõrvu on jõudnud,
et pean teid varsti jätma.

Annate mulle ehk andeks
pisku tüli, mis ma teen.
Teie seas tundsin end hästi
algusest peale, ja olen
teile väga tänulik, uskuge mind,
võrratu seltskonna eest.

Ajaksin teiega veel
pikalt juttu. Ent olgu.
Kohta, kuhu olen teel,
ma ei tunne. Tunnen
siiski, et hakkan teid uues kohas
tihti meenutama,
sellal kui mu silm juba aimab
aknast, teispool niisket udu
mis meid suitsusena endasse
mähib, mu oma jaama
punast ketast paistmas.

Jätan teiega hüvasti,
ilma et suudaksin varjata
kerget kahetsust.
Nii tore oli juttu ajada,
istudes vastamisi;
nii tore ajada segi
nägusid (suitsetada,
vahetada sigarette),
ja kõik need pajatused
meie elust (need väljamõeldised,
vestluses hõlpsad tulema),
kuni pihtimiseni,
kuidas isegi surve all
pole me eales söandanud
(eksikombel) usaldada.

(Vabandust. Mu kohver on raske,
kuigi seal pole midagi erilist:
mõtlen isegi, miks ma ta üldse
kaasa vedasin, ja kas hiljem
oleks sellest abi,
kui võtan ta praegu kaasa.
Ent kaasa ma pean ta võtma,
kas või seepärast, et nii on kombeks.
Laske mind, palun, mööda.
Nii. Nüüd, kus ta on
koridoris, tunnen end
vabamalt. Andke andeks.)

Ütlesin niisiis, et oli kena
koos olla. Lobiseda.
Tuli ette ka mõni
arusaamatus, see on loomulik.
Me vihkasime üksteist – ja seegi
on normaalne – rohkem
kui ühel põhjusel, ja tagasi
hoidis meid vaid viisakus.
Aga sel pole tähtsust. Ma
kordan veel kord: on
nagu on, ja tänan südamest
võrratu seltskonna eest.

Jätan hüvasti teiega, doktor,
ja te ladusa õpetusega.
Jätan hüvasti sinuga, õbluke
tüdruk, ja su kerge higilõhnaga
sportmängudelt ja aasalt,
näoga, mille malbe jume
on nii õrnalt õhevil.
Jätan hüvasti, oh sõjamees
(oh meremees! Nii maal
kui taevas kui vees),
rahu ja sõjaga.
Ja ka teiega, preester,
jätan ma hüvasti, kes te küsisite
(tegite nalja!), kas pärisin minagi
usu tõelisse Jumalasse.

Jätan hüvasti tarkusega,
jätan hüvasti armastusega.
Jätan hüvasti ka religiooniga.
Eks ma olen nüüd kohal ka.

Nüüd, kus kuulen valjemini
pidurite kriginat, lahkun
teist tõesti, mu sõbrad. Head aega.
Kindel on: olen jõudnud
vaiksesse ahastusse,
mis hirmust saab võitu.

Väljun. Head edasisõitu.

Kirjutatud: Kolmapäev, 28. oktoober 2009 kell 15:38. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.