eneseredaktor

Kolmekümne üheksas luuletus
Keegi kõnnib välja ja sisse hämarais saalides,
kus lapsepõlve lõhn on ikka veel alles.
Seal on vereimejad ämblikud, kes armastavad mind
ja ootavad oma korda.
Meil on küll ühine minevik, aga ühist
tulevikku meil ei ole.

Lapsi ei tohi hoida külmas keldris, nad ei ole ju
mingid eluaegsed vangid.
Ega ole nad nahklapid, mis riputatakse nagisse
ja võetakse jälle alla.
Neil on vaja süüa ja armastust, sooje riideid, ja enne
laia maailma minekut õppigu lugema.

Meie eluring on nagu liblikal, metamorfoosid
toimuvad lapsepõlves, kõik need nähtamatud imed.
Saame loa ise toime tulla, nii hästi kui oskame,
kõigega, mis imedest üle jääb.

Kolmekümne neljas luuletus
Need üksindusse balsameeritud kehad, need punaseks nutetud silmadega
emade psühhootilised tütred.

See neuroleptilise äraoleku arvutiseeritud massihaud,
need vabinad, need hinge maavärinad.

Kus abituil valgeil lastel surutakse kokku räpane
sisikond hoolitsuse topelt-pöörduste vahel.

Nende aeg on juba tulnud ja ära pruugitud, nagu
mahavalatud piim kongi kivipõrandal.

Need napid teadvusehetked
pikkade teadvusetaoleku tundide vahel.

Need kahetsuse ribad, mis kleepuvad meile külge nagu õnn,
mida me ei julgenud endale lubada.

See vastamata armastus, mida me õnnest pimestatuna imesime
nagu aeglase toimega mürki.

Roosi ja õlelille ärajäänud kohtumine täielikus
tuulevaikuses.

Kirjutatud: Neljapäev, 12. november 2009 kell 13:43. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.