I l m a
Sain täna aru: mu religioon on puuduolek. Ilmaolek. Absence. Ei saa igatseda poolikult, kahetseda poolikult, tahta poolikult. Noolida, nutta ja nautida kella järgi. Mida ma ka ei tee, kus ma ka ei ole, absence on alati minuga.
Mäletan paari hetke mõne kuu tagusest, kui õhtul panin silmad kinni ja veidi enne und – olin päeval kaotanud – ütlesin endale: ma ei taha olla kusagil mujal kui siin. Ja see oli tõde, kuigi olin kaotanud ja kaotasin veel. Sealtmaalt sain aru, et ma ei tahagi olla kusagil mujal kui siin. Välja arvatud mõned momendid, mil tahan. Igava virrvarri asemel Koplis, külma korteri asemel sinu juures, enda keha asemel kellegi ilusamas, paremas kestas. Ja kui võimatu see on? Niisiis, praegu ma ei taha olla kusagil mujal kui siin.
Pascal Quignard, “Ekslevad varjud”
X peatükk
Te loquor absentem.
Räägin sinuga, puuduvaga.
Sind ainsana nimetab mu hääl kõige taga, millele ma osutan.
Ükski öö ei lange sinuta.
Ükski päev ei tõuse.
Sürakuusa Hieroni kohta öeldi: Tal puudub sellest,
et olla kuningas,
vaid kuningriik.
Ma kannan oma varju endaga kaasas.
Comments
Siin ja praegu kätkeb endas maguskibedat suhtelisust. Meid ümbritsevad tegelikult mitmed paralleelmaaILMAd, kuid praeguse (21. saj. alguse) inimkonna (kollektiivne) teadvus “paigutab” meid suuremalt jaolt ja enamasti ühte kindlasse neist (21. saj. alguse Eestisse – Tallinnasse, Piritale/Koplisse – aga ka Shveitsi, LAV-i, Austraaliasse jt.) Hing ei ole osa loodusest (juhul kui loodus piirdub planeet Maa ja tema atmosfääriga). Hing on osa universumist. Sellele asjaolule viitavad ÜHESKOOS “vanad” ja “uued” loodus- ja humanitaarteaduslikud paradigmad. Huvitav, et Sa tõid sisse mõiste “religioon”. Ka “jumalad” on parallellmaailmades erinevad. Ainus, mis neid maailmu siiski ühendab, on ARMASTUS.
Vari on alati seal, kus on VALGUS. Me ei saa ületada varju, kuid me saame temast läbi hüpata/kaasa võtta.
Avardunud teadvus võimaldab inimesel “aja” ja “ruumiga” teatud piirides mängida e. kesta vahetada ja rändama minna.
Post a comment