eneseredaktor

Pidin täna minema Põrgusse filmima, aga siis öeldi ikkagi, et ei ole vaja. Mis siis ikka. Võib-olla ongi kasulikum seeasemel magada, midagi hullu on vahepeal juhtunud.

Kõndisin hommikul mööda tänavat teatri poole, ühe maja madala esimese korruse aknal istus must kass. Jäin akna ette seisma. Kass vaatas alla asfaldile, vältis mu pilku. Kuidas see nüüd oli, kas must kass sattus minu teele või mina musta kassi teele. Või kuivõrd meil kummalgi oma tee üldse oli. Väikese jutukese süžee.

On asju, mida ei taha kunagi tunda. Saad neid tundma ja seda, kui vähe sa tahad neid tunda, siis, kui tunned neid. Must pole mingit kirjanikku, sest ma ei taha neid üles kirjutada. Never ever ei taha. Võib-olla juhtub, et kunagi kirjutan. Kui veab, siis hästi, või vähemalt nii, et keegi peale minu saab aru, millest ma kirjutan.

On üks maailm, kus eluead ei ole võrdsed, kus sugupooled pole üheväärsed, kus rollid pole samased, kus tsivilisatsioonid pole äravahetatavad.
On üks maailm, kus võhik ei ole võrdväärne teadlasega, kus suulisel ei ole sama “hääl” kui kirjalikul, vulgus‘el sama kui atomos‘el, barbaril sama kui tsiviliseeritul.
On üks teine maailm.
*
On üks maailm, mis kuulub Lethe kaldale.
See kallas on mälu.
See on romaanide ja sonaatide maailm, alasti kehade naudingu maailm, mis armastab hämarust paokil ribaluukide taga, või unenäo maailm, mis jätab need meeleldi veel suletumaks, kuni teeskleb ööpimedust või mõtleb selle välja.
See on harakate maailm kalmuküngastel.
See on üksinduse maailm, mid anõuab raamatute lugemine või muusika kuulamine.
Leige vaikuse ja tegevusetu hämaruse maailm, kus mõte uitab ja äkitselt ergub.
(P. Quignard, “Ekslevad varjud”)

Igast asju juhtub. Üldse ka. Elame üle. Elame üle.

Kirjutatud: Esmaspäev, 16. november 2009 kell 21:40. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.