Ilusad asjad poolprofiilis
See oli hästi sürr, kui me üks öö kolmekesi ühes elutoas akna all istusime ja juttu rääkisime ja teised ütlesid midagi, mida mina olen ka tundnud, aga pole osanud sõnastada, ja korraks oli, nagu meil kõigil olnuks kaks pead, üks päris ja teine see, mis kipub sihilt kõrvale vedama. Lappasime raamatut ning ennustasime juhuslike lausete kaudu üksteisele õnne ja tulevikku. Raamat oli kurvapoolne, suurem jagu õnnest paistis õnnetu. Alternatiivina oli käepärast kaasaegne näidend. “Järgmine nädal: “Mida sa mõtled, kui sa ütled “lahe”?”"
Krahli “Kajakas” tegi hiljuti uuskontrolletenduse ja tõi tagasi kõik Treplevid ja Trigorinid ja Arkadinad. Ja Mašad, muidugi eelkõige Mašad. Mühinal ligineb nostalgia aastapäev, aga nostalgiaks ei ole aega ega ka emotsionaalset ressurssi. Kolm aastat tagasi oli see ja proovisaalid Manchesteri suunal. Aga mis neist aastatest enam.
Esimene TEDxTallinn sai läbi, väga väärt ettevõtmine ja väga hästi õnnestunud. Täna õhtul esietendub lavakooli IV kursuse tudengite “Pikk pink”, mille üle mul mitmeti hea meel on. Meie aga tegeleme järgmiste uuslavastustega ning peagi ilmuva heliplaadiga, mis on esimeste demokuulamiste järel sõnatuksvõtvalt ilus, ja nii lähevad päevad tasakesi õhtusse ning siis juba nädalavahetustesse ja vaikselt kuu lõppudessegi ja ükskord tuleb uus aasta ja võib-olla mingi parem aeg. Aegajalt teeb keegi ootamatu kõrvalepõike ja räägib midagi suurt või ilusat või kummalist või õudset ja maailm saab jälle veidi avaramaks. Tasapisi, tasapisi.
See on üks TED-i video, mida näidati ka xTallinnal ja mida vaadates mulle meenus mitu inimest, kes peaksid seda nägema.
Comments
Väga kaunis sissekanne. Pealkiri on vapustav. …nagu alati! Toredad ja a(s)jakohased viited loovad teksti ümber suurepärase aura. Sissekandja tundeväljast kiirgub meeldivat tasakaalustatud aktiivsust ning rahu(lolu). Fantastiline! Oleks samal lainel :)
Elizabeth Gilberti esinemine oli igati meeldejääv, sest ta kõneles läbinisti igavikulisel teemal.
TED-i video vaatamine puudutas mind mitmel viisil, kuid siinkohal “emban” vaid ühte – julgen siiski esinejale veidi vastu vaielda ning öelda, et ka keemikutel (teadlastel) esinevad aeg-ajalt üsna suured ja tõsised hirmud, sest (päris)teadus on tegelikult pidev (kollektiivne) looming, mille (taas)moodustumisel/tekkimisel tuleb ületada erinevate distsipliinide ning paradigmade vahelisi piire, ja ma tahaks näha inimest, kes seda/neid tehes (sisimas) midagi (nt. ennast) ei kardaks. (Paljudel inimestel on muidugi loomupärane anne oma hirme mitte välja näidata). Iga uus avastus toob endaga kaasa väga palju head, kuid sageli ka mitu näpuotsatäit halba. Meditsiinis võivad siis mängu astuda eetikanormid…
Minu küsimus: kas UFO on füüsika või proosa?
viimane küsimus oleks nagu hukkunud alpinisti hotellist.
Ma ei ole hukkunud alpinisti hotelli näinud. Endiselt. (Või kui, siis unustanud.)
Ma arvan, et UFO-l oleks palju suurem šanss proosast füüsikaks saada, kui see U sealt eest ära kaoks. Aga seni peab ta leppima sellega, et on määratlus-argoo.
Mul on täna selline ufo tunne.
Aga ma olen ufo tegelikult nii proosas kui füüsikas!
Post a comment