eneseredaktor

Palju räägitakse ühest poisist, et ta on kuidagi ära kaduma hakanud. Veider, kui palju asju juhtub ühekorraga, samaaegselt, samas linnas või linnajaos.

Teiste inimestega jälle on, nagu mängiks mingit eriti brutaalset varianti kulast (praegu seda sõna kirjutades – see tähendab ju ikkagi “kullimängu”, oli kunagi selline ajaviitemoodus tolmustes äärelinnaõuedes ja koolistaadionil, isegi mustas saalis tegelikult – tundub, nagu oleks hakanud suurest väsimusest võõrast ja tundmatut keelt rääkima). Keegi kannab endas mingit raskust, siis kohtub ta põgusalt teisega, kellega justkui ei oleks pidanud üldse kohtuma – ja kui nad paarkümmend minutit hiljem lahku lähevad, on raskus keset vahetanud, ta on nüüd selles teises. See polnud mingi ülemäära lõbus, helge, vabastav kohtumine, see oli veidike siira kaastunde ja veidike eneseeituse kohtumine, aga selle tulemuse osas polnud midagi peale hakata. Raskuse võttis endaga järgmine kull, kuni varem või hiljem annab tema selle kellelegi kolmandale edasi ja saab ehk natuke vabaks.

Kindel, et ühes või teises võin siinkohal eksida, sest selles mängus on liiga mitu osalist ja võib-olla pärast tuleb üldse välja, et ei olnud kull ei sina ega tema, vaid päristegevus käis hoopis kuskil mujal, ja see, mida sina pidasid mänguks millegi peale, oli tegelikult hoopis natuke detsembrituult.

Oh seda ilmaelu küll.

Kirjutatud: Laupäev, 05. detsember 2009 kell 17:50. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.