eneseredaktor

Väike katastroofide helmekee, pisikeste absoluutkosmoste lõputu vaht, kus igas mullikeses on kõige halvem ja kõige parem korraga - kõiges, igas määratluses, igas vähimaski kui teos, tahtes ja sõnas, sest need on lihtsalt nii väikesed. Samaaegne kõige parem ja kõige halvem on katastroof. See on äikesetorm ajukoores ja selles natukeses, mida veel hingeks pean. Vahel on aegu, kui need väikeabsoluudid järgnevad üksteisele sellise pineva otsekohesuse ja sihikindlusega nagu rahe, mis aknaplekke ja autosid mõlgib, ja need on katastroofide ajad.

Need kulutavad naha imeõhukeseks nagu meisterparkali kätetöö, jätavad kinniseotult rippuma ja lipendama, signeerivad söövitusega oma kodumärke kehamällu ja esitavad küsimusi, millele vastuseid ei malda enam oodata: hilja juba, aga nüüd sa vähemasti tead, millele sa õigel ajal mõtlemata jätsid.

Jalg valutas vahepeal niivõrd, et kahtkümmet meetritki nutmata kõndida ei suutnud. Niisiis teel koju põikasin teatrisse, et end natuke koguda; juhuslikult lõppes just etendus ja sattusin teistega kohvikusse ning hiljem toodi autoga koju. Nii sai halvast hea. Teinepäev traumapunkti minnes kaotasin rahakoti. Väga halb. Järgmisel hommikul helistati Nõmmelt parfümeerialaost, et mu rahakott on seal. Läksin järele, kummalised industriaalmaastikud nagu filmiunenäos, kuidas ma muidu oleksin iial sinna sattunud? Rahakotis oli kõik alles, küll ümber paigutatud, aga alles, ja inimesed tundusid head ja vastutulelikud. Väga hea, väga hea.

Aga alati on head ja halvad, mille absoluutmäär ületab igasugused mõistmispiirid; ma arvan, et siis, kui asjasse puutub surm või armastus. See on dramaturgiline skelett, eksole? Ma mõtlen vist midagi tahkemat – ei-ei, hoopis ebamäärasemat, haihtuvamat; seda oletuslikkust, mis korraks elektrina läbi pea käib, kui ütled millegi kohta, et see on kõige halvem või kõige parem: võiks olla veel palju halvemini. Võiks olla veel palju paremini. Surm või armastus. Näiteks: leidsin ammukadunud armastuse, aga armastust ei olnud enam. Või: surnult sündinu. Ja lage lihtsalt ei olegi, võimatuste võimalusi on nii miljardeid, et see ehk seletabki uimase vegeteerimise enamvähemuses?

Kaua veel seda köielkõndimist? I mean, really?

Lõpuks ju ise ehmatad end poolsurnuks.

Kirjutatud: Neljapäev, 10. detsember 2009 kell 22:19. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.