eneseredaktor

Te kindlasti olete kunagi kuulnud seda Peter Brodericki muusikapala “A Snowflake”. See on sellelt albumilt, mille kaas on (tegelikult muidugi mitte) nagu oleks kõige hämarama talve kõige valgemal tunnil külma jõe ääres pikali, aga lund veel ei saja ja päike pole veel loojas, kuigi pilved on nii tihedad, et sama hästi võiks olla. Ma tean, et selline talv on kunagi olnud – või oli see sügis. Jõgi oli must ja rabe, see oli see Pirita jõgi seal teiselpool Tallinnat. Ja kui lund oligi sel sügisel juba sadanud, siis kaua aega tagasi; jõeäärsed luhad olid pimedad, tokerjad ja lõputud. Päev hakkas hirmuäratava kiirusega pimenema ja jõgi tähistas edasimineku lõppu ning tagasimineku algust. Aga ma ei tahtnud veel tagasi minna, ma oleks läinud muudkui edasi, sest kui sa oled laps, siis pole üks jõgi ju mingi takistus. Mäletan kuivanud rohu külmavõetud haprust ja pilvi, mis tulid eikusagilt ja liikusid üle Lasnamäe ja Tallinna. Aga ei mäleta, kas see olin mina või oli see mu vend, kes jõkke kukkus, ja mäletan küll kojuminekut ja külma ja palavikku, aga ei mäleta, kas see olin mina või oli see mu vend.

Mu järgmise kirjutamata jääva (mu järgmise, kirjutamata jääva) raamatu pseudofiktiivsed peategelased, kelle nimede nimetamisel olen äärmiselt ettevaatlik, et mitte keegi mitte kunagi – ja eeskätt nemad ise – ei võiks teada, kui palju minus, küünikus, on armastust nende vastu; need tegelased käivad jälle läbi kõik Holden Caulfieldid ja Meursault’d ja Álvaro de Camposed, nad on jälle seal, kus võib sõiduteel ära kaduda, kus võib õhtul ahju küttes pea ära kaotada, kus üks üksindus pole kunagi suurem kui teine üksindus. Nad on jälle end ilmutama hakanud. Küllap vist on inglite aeg. Kui see nii on – ja kui ma ära ei sõnu -, siis see tähendab, et koiotid ei koti. Et tühised tõstatatud konfliktid ei tohiks murda ja salakavalad provokatsioonid – tühi nendega.

See ongi seesama, kui oled ihuüksinda keset mustade asfaltjõgede ristteed, käed sügaval taskus, tänavalaternate all, ja lund hakkab sadama, just sel hetkel ja just niimoodi nagu Peter Brodericki klaveris. See on pärast seda, kui oled vennaga maailma lõpus ära käinud ja üks teist on jõkke kukkunud ja võib-olla peaaegu uppunud, see olid kas sina või see oli tema, mine tea, aga ilmselt tundsite üksteise kaudu nagunii sama palju valu ja külma ja hirmu, nii et kui sind päästeti – või kui päästeti tema – siis pääsesite tegelikult mõlemad.

Ning kui palavik on taandunud, hakkab lund sadama.

Kirjutatud: Kolmapäev, 23. detsember 2009 kell 18:58. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.