6/1/10
teiselpool tara on täiesti teine maailm. sumpasime puusani lumes rööbaste vahel, vast meetrit sada, aga tundus, et tuhat. lähedal puksus ühe veduri süda, siis kadus kaugusse. taevas oli hämar ja tähitu. öö tardus momendis, kaua pärast õhtut ja ammu enne hommikut. oli külm ja kummaline.
ärkasin lõunaajal selle peale, et m helistas kolmandat korda ja telefon oli täis sõnumeid kompromiteeritud kaose kohta. või ärkasin ma selle peale, et unenägu tegi nii palju lärmi, et tabasin end mõttelt, justkui oleks tegu olnud esimese kuuldava unenäoga mu elus – kuigi see on ebatõenäoline, mu unedes on palju kõnelusi ja muusikat. ei mäleta enam isegi, mis selles unes oli – või kes -, sest pidin kiiresti üles ärkama ja tänavale minema. m tõi leiba ja me rääkisime kohvikulaua taga päikeseloojanguni elust nii, nagu ta tundub mulle kõige ilusam (see on ealine iseärasus); elust, milles ei ole valu ambitsiooni ega melanhoolia põlgust ega kõike seda muud, mis on hakanud lahku tirima sama põlvkonna erinevaid lapsi; elust, mis on nagu kuukivi, aga aegajalt joonib alla puuduolekut. (absence.) ühesõnaga oli veider sära ja päike läks looja ja ma olen viimasel ajal palju mõelnud ja tahtnud kogu aeg midagi öelda, aga leidnud end suutmatu olevat, ja öelnud midagi muud. ma ei teagi, mis see on ja kui palju selles valu veel alles on või ehk ei olegi. vahel on, justkui ütlen kellelegi mõeldud sõnad hoopis teistes sõnades hoopis kellelegi teisele ja sellest saab osa ühest suuremast segadusest. võib-olla ma lihtsalt ei julge otse öelda, sest elu näitab, et sageli elame üksteisest mööda ja tunded ja mõtted ei ole vastastikused. ma ei taha – ausõna ma enam ei taha – armastada neid, kes mind ei armasta. (see käib teistpidi ka.) nii et ilus on näha oma sõpru, siin- või sealpool klaasi ja tuult, näha, mis neid elus õnnelikuks teeb, mis neid koos hoiab; näha, et nende silmis oled sa olemas.
tahan rohkem saladusi, vähem segadusi. hoiame ühendust – palun.
Comments
Post a comment