eneseredaktor

Ühel õhtul läksime poistele külla, tegime pastat ja jäätisekokteili, rääkisime hilisööni; ma avastasin, et ei suuda olla kurb – või ma arvasin, et ei suuda olla kurb. See oli väga imelik tunne, sest nostalgia oli kohal nagu ta ikka on, selline ähvardav tumm nagu ikka, peitli asemel kirvega, arvutiekraanil poiste-poiste nägudes ja tüdruk-poiste nägudes ja siis tüdrukud, kes olid veel sõbrad nende ja teiste poistega ja ei saanudki enne naisteks saada, kui nad polnud ära põlenud pea seest, aga selle jaoks olidki need poisid, kes toona olid veel päris poisid, lapsed lausa. Et põletada. Aga võib-olla ei olnud see kõik üldsegi nii, ei tea, ei mäleta: need olid ehk hoopis omnipresentne lumekuninganna ja Kaj-Gerda tühjas vaksalis, katkilõigatud ajakirjas, mahajäetud teatrisaalis, kori-kori-koridorides. Ei tea, ei mäleta, midagi on puudu. Õhk niimoodi krõbises külmast ja ühel hommikul oli kogu kõrgem linn udus – see oli täna hommikul. Aga illusioonid ja faktid on hakanud üksteise sisse sõitma, see on muidugi äärmiselt mõistetav ja enesestmõistetav, sest mida enam me täis kasvame, seda hapramaks muutub teadmine, seda viisakamaks muutub väljaütlemine, seda hillitsetumaks eiramine ja seda lõplikumaks lõpetamine. Ma mõtlen, et ma ei jõua enam neid lõppe, aga ise vist katsetan kogu aeg väävlit, “burning every bridge that I cross to find some beautiful place to get lost” (* see on Elliott Smith “Let’s Get Lost”). Sõbrad mängivad palju, kes enesetapjat, kes malet ja reisi ümber maailma, mina ei saa ju aru, kes parasjagu mida, ise mängin üht teist inimest, aga ikka ehmatab segamini, kui tuttav meenutab võõrast või vastupidi. Aga eks ma kinnitan endale, justkui teaks, et kunagi sõidan niikuinii ära, käed roolil, kahekesi oma üksindusega, kes kuklasse sihib, ja selles ei ole midagi kurba, ei midagi pöörast, ei midagi meeleheitlikku, isegi mitte midagi ebaseaduslikku! Jah, nii ma kinnitan, kuigi milles üldse kindel tasub olla, selles, et väljas on lumi ja lumekuninganna hoiab oma Kaj’l pilku peal, või selles, et enne suve muutub kõik, või selles, et suve ei tule kunagi selles ajalineaaris selles ruumiloogikas enam ei tule kunagi suve. Mine võta kinni. Aga üht ma tean. Seda, et Álvaro de Campos kirjutas Õnnepalu tõlkes (või oot, mis pidi?), et

Luule sisemiseks olemuseks
on olla tohutuks abiks…
(Teda kasutatakse valuvaigistina mitte liiga ägedate hingevalude puhul…)
Laske mul magada.

Kõik märkmikud ja failid ja paberilehed on laiali, raamatud sõprade vahel segamini, aga ühest või teisest tulevad järsku või pikkamisi ikkagi luuletused -

Ma kirjutan ennast sinule,
et silmata väikest
poissi, kes iial ei nutnud, ehkki
ta oli nii täis nuttu kui
ämber külmunud vett. Talve
järel tuleb talv ja pole oodata
mingit soojust. Mul on külm,
olen külmunud, aga sulades
vajun maa sisse.

(Claes Andersson, Mati Sirkli tõlge)

Metafoorid on praegu nagunii-nii tummad. Nagu ka telefonid ja hääletoonid.

Kirjutatud: Esmaspäev, 11. jaanuar 2010 kell 20:02. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.