eneseredaktor

T.-le öeldi, et ta on muutunud sentimentaalseks. T. väitis: “Ei ole, aga proovi ise oma väljendusviisis neutraalseks jääda, kui põhiseisund su sõprade hulgas on excitement.” – “Isn’t that exciting? Oh, look, a car! Aren’t you at all excited?” – “Ma ei ole excited,” ütles T., “mida see üldse tähendab? Elevil? Elevus ei ole mu loomuses. Ma ei saaks öelda, et ma olen millegi pärast elevil…”

“…aga siis mulle meenus üks laul,” jätkas T., “see Ida-Euroopa laul, kus on sõnad “verevil, verevil, taevas on verevil, kõik on nii ilus, ma olen nii elevil”, ja siis ma peaaegu vist sain aru, mida see tähendab. See elevil või excited. See ongi see.”

Ma sain, mulle tundus, väga hästi aru, mida ta mõtles. Ka mina olen viimaste aastate jooksul palju muutunud, võimalik, et sentimentaalsemaks. Piirid ja teemad on muutunud isikulisemaks, põhimõtted suhtelisemaks. Ja mullegi kangastusid omaaegsed mustsõstraveinid ja paneelmajarõdud ning see, mille kohta “elevus” on tegelikult justnagu devalveerunud sõna. Mul ei ole selle kohta lugusid, aga mul on päris palju pilte, mida mitte unustada.

Linn oli jääs, nagu ta veelgi on, me kõndisime hilisööl paigast paika, Gonsiori tänaval murti räästaste küljest jääkamakaid lahti. Kauaks on veel seda talve?

Kirjutatud: Teisipäev, 19. jaanuar 2010 kell 20:26. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.