eneseredaktor

Ära küsi, kuidas mul läheb – kas see ei ole piisavalt kõnekas, et ma ainult tsiteerin?

Ma lähen hommikul tööle ja kuulan. Siis ma lähen pärastlõunal koosolekule ja kuulan. Õhtul lähen koju ja vaatan televiisorit ning loen raamatut. Mõnikord lähen teatrisse, püüan kuulda. Siis räägivad unenäod. Ma ei kurda, aga mõnikord ei võta kõnesid vastu ja teen südame väga külmaks ja juhtub, et magan hommikul sisse. Roolis kuulan ja trollis kuulan ja mõnel õhtul räägin liiga palju, ja räägin mõndagi, mida kohe kahetsen. Nii et ära küsi.

Tadeusz Różewiczi lugesin viimati, Hendrik Lindepuu tõlkes. Ta kirjutas:

KORREKTUUR

Surm ei paranda
ühtki värsirida
ta pole korrektor
ta pole heasoovlik
toimetajatädi

halb metafoor on surematu

kehv luuletaja kes suri ära
on kehv surnud luuletaja

tüütus tüütab ka pärast surma
rumal veel haua tagantki
vatrab rumalusi

Veel kirjutas ta

HÄÄLED

I

Oli nii palju sõnu
ükskõikseid ja teravaid
nägu moonutamas grimass

Päeva
on nüüd üle elada palju raskem
kui oli meie vanematel
hirm ja kahestumine
palavikuline eluahmimine

küpsemata maha raputatud
pärani suust
voolab veri

Ja ei olnud õitsemise aega.

II

Oli kahestumine viha
vastastikune vastumeelsus ja grimassid
oli ummiktänav
ja müüride lamedad palged
täkitud kogupaukudest

loomavagunitest piitsahoopide
ja röökimisega
väljaaetud kari
ümberringi vaid
koerte käpad
koerte käpad

Ma tean et pole vaja nõnda
ma tean ma tean
aga
kui sõber sirutab käe
siis katan pea nagu lööki oodates
kaitsen end inimliku žesti eest

kaitsen end hellusepuhangu eest.

ja et

KUI HEA

Kui hea Võin korjata
marju metsas
mõtlesin
et ei ole metsa ega marju.

Kui hea Võin lamada
puu varjus
mõtlesin et puud
ei heida enam varju.

Kui hea Olen sinu juures
mu süda lööb
mõtlesin et inimesel
ei ole südant.

Ja veel:

HOBUNEGI NAERAKS

Asjade piinamisel
õmblusmasinate traktorite
pesumasinate telekate peksmisel
pole tulevikku

lapsepõlves
nägin peksasaanud hobust
kes nuttis

luuletajad kes tulevad
pärast minu pikka
ja õnnelikku elu
- optimisti nõudel
väldin luuletustes
triviaalset sõna
surm –

niisiis luuletajad kes
tulevad peale mind
ei näe
metsistunud voorimeest
kes peksab hobust

küll võib neid
üllatada
vaatepilt
kuidas autojuht taob
sõiduauto kapotti

sel vaatepildil pole
humanistlikku mõtet
ega väärtust

Nii palju tsiteerimisest. Tsitaatide vahel on tuul.

Kirjutatud: Reede, 19. veebruar 2010 kell 18:52. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.