eneseredaktor

Ärkasin külmas-külmas korteris ega suutnud teki alt välja tulla, nii külm oli (pole viimastel õhtutel olnud aega ahju kütta). Aga päike hakkas juba eredasti kollasele tapeedile paistma ja valgustas toa edasilükkamatult hommikuseks. Lülitasin kõik küttekehad kähku sisse. Vaatasin aknaid ja mõtlesin, et varsti tuleb aeg, mil saab klaasid ära pesta. Mu aknalaual on lilled. Selleks, et kevad kiiremini tuleks. Hakkasin päikesetriibulises köögis toimetama. Tegin salatit, kohvi, ei uskunud vastasmaja katuselt lund. Mis seal uskuda. Astusin tänavale, mõtlesin, kas jõuan õigel ajal tööle, kas olen teinud, mis vaja ja mis võimalik, mõtlesin, kas jõuan bussile, mõtlesin lähitulevikule ja õhtule ja tervisele. Päike pimestas. (Praegu tuli mulle meelde, et nägin muude asjade hulgas unes, kuidas hulkusin varahommikuses metsas ja tänavatel, fotoaparaat käes, ja mõtlesin, et pildistamiseks on hea valgus, aga aeg oli – sõnadetagi selge – palju suvisem.) Ühesõnaga, kõndisin kämpunud lumes teatri poole, päike pimestas, mõtlesin oma hommikusi mõtteid ja tuli meelde öine unenägu. Nägin unes üht poissi, kes maja ümber hulkus ja ma ütlesin, et tulgu sisse, külm ja nälg, tule sisse. Ta oli mulle vastumeelne, sest ta oli mulle kunagi väga palju haiget teinud, ja mu toon ei olnud sõbralik, aga ma olin siiras, sest mis ta seal õues, külmas ja pimedas… (mainimatagi selge, et läbi une tundsin oma nahal kogu seda külmust.) Aga ta ei tulnud. Ta oli nagu tänavatel metsistunud kass või nagu teismeline poiss, kes tõrksalt keeldub einest, kuigi tal on nälg ja kuigi/sest ta ei oska ise süüa teha ja kuigi/sest ta teab hästi, et see toit hoitakse talle nagunii tallel ning ta võib hiljem õhtul kellelegi tähelepandamatult selle söögi ikkagi ära süüa, aga metsloomana keeldub ta toitu käest vastu võtmast, oma arusaamatu uhkuse ja eneseväärikuse tõttu. Ta hulkus tumedalt ümber maja ning ma panin ukse kinni – ise teab. Kui uhkuse alla neelab, koputagu, ja mis see siis minu muretseda on, täiskasvanud mees ikkagi (olgugi, et viitan talle kui poisile; ei näe niipea oma eakaaslasi meesteks ja naisteks saamas, jääme ikka tüdrukuteks ja poisteks).

Mõni aeg hiljem oli too poiss majanurga taga prügikasti juures end kerra tõmmanud ning surnuks ja kangeks külmunud ja tema ümber oli mingi kummaline, minusse puutumatu mõistatuslikkus. Mina aga ärkasin külmast ööst päikselisse hommikusse, sõin ja läksin tööle. Siin olen praeguseni.

Kirjutatud: Teisipäev, 09. märts 2010 kell 17:53. Selle sissekande jälgimine RSS 2.0-voos. Jäta vastus või trackbacki oma lehelt.