eneseredaktor

Kui inimene tahab midagi oma elus ära kustutada ja samas mõistab selle võimatust, hakkab ta sageli ringi rapsima, veel rohkem vigu tegema, veel enam jälgi jätma. Ta muutub hulljulgeks, bravuurseks ja natuke külmaks. Iga järgmise päeva häbi on eelmisega võrreldes poole tuimem, aga poole põhjendatum.

Võimalik, et pidev avalikukskirjutamine tuleneb sellest, et mul on tekkinud tunne, justkui oleks internetist otsingusüsteemi kaudu võimalik leida vastus igale küsimusele, mis mul parasjagu on, olgu see kas või midagi sellist, et “kas sulle näib ka vahel, et…”. Võib-olla ma lihtsalt ei tea õigeid märksõnu või kirjutatakse minu küsimustele vastuseid arusaamatutes keeltes. Aga võib ka olla, et ma küsin mõttetusi. Võib-olla ma kirjutan sellepärast, et olla vähemasti ise endale vastuseks. Ma küsin sellepärast, et ma ei ole veel leidnud, või olen leidnud, ent unustanud neid raamatuid, mis on täpselt sellest. Ja ka sellepärast, et nende autorid on kas teiselpool meresid või lausa surnud, ja sellepärast, et isegi kui ma kohtan kedagi, kes ka loeb neid raamatuid, ka kuulab seda muusikat, ka vaatab neid filme, siis tõenäosus, et ta on sama masti inimene, on ikka üks tuhandele.

Vajadus sama masti inimeste järele ei ole ehk mingi domineeriv jõud elus, kui välja arvata ehk mingi arenguperiood kusagil teismeeas (ja ka see on tegelikult küsitav, mulle endale lihtsalt tundub nii). Aga see muutub keskseks siis, kui inimene on midagi suurt kaotanud, kui tal on mingi suur häbi, kui on tulekahju, mida peab kiiresti kustutama ja ei ole aega selgitusteks, pinnasondeerimiseks, seltskonnamängudeks. Sest iga kaotsiläinud hetk viib ta ainult lähemale sellele rapsivale barbarile, kelleks ta muutub – kelleks sageli muututakse, kui ollakse haiget saanud, olgu siis ajutiselt või igaveseks. Sama masti inimene ei pruugi olla samasugune inimene. Ta saab lihtsalt osadest asjadest samamoodi aru.

Kustutama võib tähendada backspace‘i ja delete‘i, võib tähendada põletamist tulehakatusena, võib tähendada tule summutamist. Tuld kasutatakse tunde metafoorina, minul aga hõõguks nagu pea sees, kiiruluu ääres, ähvardab lahvatada. Aga see pole midagi hullu, sest piisab ainult paari probleemi lahendamisest ja kõik valud peaksid olema kadunud. Lahendused võtavad kaua aega.

**Ma leidsin eile ühe luuletuse, mille olin kirjutanud ükskord trammis, see oli pikk ja kurb ja küllalt segane ja lõpuks ainsana oli temas küsimus: mis saab meist – minust ja mu sõpradest. Ja kellelegi kunagi lugesin poole sellest ette ühes hämaras koridoris ja loodan, et tollel on nüüd meelest läinud. See oli luuletus sellest, mida ma kartsin siis, kui see polnud veel juhtunud. Ma ei tea, kas luuletus on kõige õigem sõna.

Backspace. Backspace.

National Geographicu kanjonipilt minu desktopil vajas vahetamist. Silmapiir oli liiga pikk.

Appi. Olge ettevaatlik.
Ettevaatust. Palun aidake mind.

Kutsuge kiirabi! Ma vajan arsti,
on juhtunud õnnetus,
palun kiirustage!

Ma lõikasin ennast,
ma põletasin ennast.

Kas teiega on kõik korras?
Kas kõigiga on kõik korras?

Peatage varas! Kutsuge politsei!
Minu rahakott on ära varastatud: minu rahakott on ära varastatud.
Minu KÄEKOTT on ära varastatud, minu sülearvuti on ÄRA VARASTATUD,
tahaksin teatada vargusest,
minu autosse on sisse murtud,
mind rööviti,
MIND RÜNNATI.

Tulekahju! Kutsuge tuletõrje!
Kas te tunnete põlemise lõhna?
SEAL on tulekahju.
Maja põleb.

MA OLEN EKSINUD!
Me oleme eksinud.
Ma ei leia oma
võtmeid,
passi,
mobiili.
Ma kaotasin oma ära.
Rahakoti,
käekoti,
kaamera.
Ma ei saa oma sisse
sellepärast, et
ma jätsin oma võtmed sinna.
Autosse. Tuppa.

Palun jäta mind rahule.
Mine ära.

http://www.speakenglish.co.uk/phrases/emergencies?lang=et

Pidin täna minema Põrgusse filmima, aga siis öeldi ikkagi, et ei ole vaja. Mis siis ikka. Võib-olla ongi kasulikum seeasemel magada, midagi hullu on vahepeal juhtunud.

Kõndisin hommikul mööda tänavat teatri poole, ühe maja madala esimese korruse aknal istus must kass. Jäin akna ette seisma. Kass vaatas alla asfaldile, vältis mu pilku. Kuidas see nüüd oli, kas must kass sattus minu teele või mina musta kassi teele. Või kuivõrd meil kummalgi oma tee üldse oli. Väikese jutukese süžee.

On asju, mida ei taha kunagi tunda. Saad neid tundma ja seda, kui vähe sa tahad neid tunda, siis, kui tunned neid. Must pole mingit kirjanikku, sest ma ei taha neid üles kirjutada. Never ever ei taha. Võib-olla juhtub, et kunagi kirjutan. Kui veab, siis hästi, või vähemalt nii, et keegi peale minu saab aru, millest ma kirjutan.

On üks maailm, kus eluead ei ole võrdsed, kus sugupooled pole üheväärsed, kus rollid pole samased, kus tsivilisatsioonid pole äravahetatavad.
On üks maailm, kus võhik ei ole võrdväärne teadlasega, kus suulisel ei ole sama “hääl” kui kirjalikul, vulgus‘el sama kui atomos‘el, barbaril sama kui tsiviliseeritul.
On üks teine maailm.
*
On üks maailm, mis kuulub Lethe kaldale.
See kallas on mälu.
See on romaanide ja sonaatide maailm, alasti kehade naudingu maailm, mis armastab hämarust paokil ribaluukide taga, või unenäo maailm, mis jätab need meeleldi veel suletumaks, kuni teeskleb ööpimedust või mõtleb selle välja.
See on harakate maailm kalmuküngastel.
See on üksinduse maailm, mid anõuab raamatute lugemine või muusika kuulamine.
Leige vaikuse ja tegevusetu hämaruse maailm, kus mõte uitab ja äkitselt ergub.
(P. Quignard, “Ekslevad varjud”)

Igast asju juhtub. Üldse ka. Elame üle. Elame üle.

Sain täna aru: mu religioon on puuduolek. Ilmaolek. Absence. Ei saa igatseda poolikult, kahetseda poolikult, tahta poolikult. Noolida, nutta ja nautida kella järgi. Mida ma ka ei tee, kus ma ka ei ole, absence on alati minuga.

Mäletan paari hetke mõne kuu tagusest, kui õhtul panin silmad kinni ja veidi enne und – olin päeval kaotanud – ütlesin endale: ma ei taha olla kusagil mujal kui siin. Ja see oli tõde, kuigi olin kaotanud ja kaotasin veel. Sealtmaalt sain aru, et ma ei tahagi olla kusagil mujal kui siin. Välja arvatud mõned momendid, mil tahan. Igava virrvarri asemel Koplis, külma korteri asemel sinu juures, enda keha asemel kellegi ilusamas, paremas kestas. Ja kui võimatu see on? Niisiis, praegu ma ei taha olla kusagil mujal kui siin.

Pascal Quignard, “Ekslevad varjud”

X peatükk

Te loquor absentem.
Räägin sinuga, puuduvaga.
Sind ainsana nimetab mu hääl kõige taga, millele ma osutan.
Ükski öö ei lange sinuta.
Ükski päev ei tõuse.
Sürakuusa Hieroni kohta öeldi: Tal puudub sellest,
et olla kuningas,
vaid kuningriik.

Ma kannan oma varju endaga kaasas.

Kolmekümne üheksas luuletus
Keegi kõnnib välja ja sisse hämarais saalides,
kus lapsepõlve lõhn on ikka veel alles.
Seal on vereimejad ämblikud, kes armastavad mind
ja ootavad oma korda.
Meil on küll ühine minevik, aga ühist
tulevikku meil ei ole.

Lapsi ei tohi hoida külmas keldris, nad ei ole ju
mingid eluaegsed vangid.
Ega ole nad nahklapid, mis riputatakse nagisse
ja võetakse jälle alla.
Neil on vaja süüa ja armastust, sooje riideid, ja enne
laia maailma minekut õppigu lugema.

Meie eluring on nagu liblikal, metamorfoosid
toimuvad lapsepõlves, kõik need nähtamatud imed.
Saame loa ise toime tulla, nii hästi kui oskame,
kõigega, mis imedest üle jääb.

Kolmekümne neljas luuletus
Need üksindusse balsameeritud kehad, need punaseks nutetud silmadega
emade psühhootilised tütred.

See neuroleptilise äraoleku arvutiseeritud massihaud,
need vabinad, need hinge maavärinad.

Kus abituil valgeil lastel surutakse kokku räpane
sisikond hoolitsuse topelt-pöörduste vahel.

Nende aeg on juba tulnud ja ära pruugitud, nagu
mahavalatud piim kongi kivipõrandal.

Need napid teadvusehetked
pikkade teadvusetaoleku tundide vahel.

Need kahetsuse ribad, mis kleepuvad meile külge nagu õnn,
mida me ei julgenud endale lubada.

See vastamata armastus, mida me õnnest pimestatuna imesime
nagu aeglase toimega mürki.

Roosi ja õlelille ärajäänud kohtumine täielikus
tuulevaikuses.

M. sheeris ükskord, küllalt ammu juba, aga ikka tuleb vahel meelde.

Sel tänasel päeval, mil istun oma töö juures oma armsa rohelise laua taga ja tean vähemasti üht inimest peale enda, kes hinge kinni hoiab ja päevi uude kuusse loeb, ja aiman, et neid on veel mitme maja jagu, ning ühtlasi sel tänasel päeval, mil teatava kergendusega, ent sealjuures mitte ka närima jäävate kahetsusteta teen vaherahu luuletajaks olemisega ning lõpetan selle jandi vähemalt mõneks ajaks, ja sel tänasel, mil ma tegelikult üldse ei tea, mis minust saama hakkab ja kuhu ma edasi lähen ja unistan ööunest, mida ei söö aegaegsed kahtlused, et kogu maailm oma suurte helgete liistude ja laastudega on tegelikult kokku pandud äärmiselt kurjal kombel, riskantsel ja eksperimentaalsel ja veidi õelal kombel (ja seepärast ootan novembrit), nojah, sel päeval sattusin lugema seda luuletust ja kopeerin selle Ninniku novembrinumbrist 2009, sest võib-olla, kui ma poleks lõpparvet teinud, ja kui oleksin lõpetanud need raamatud, mille jätsin mullu pooleli, ja kui oleksin osanud lahendada need tülid, enne kui nad üldse tekkisid, ja kui oleksin õppinud kõrvalt, selle asemel, et õppida otse (ja unustanud, selmet unustada), ja võib-olla, kui see kõik oleks ka teistmoodi  läinud, oleks mul ikka seesama tunne, mis mul ju ometi on, ja võib-olla ma oleksin kunagi ise tahtnud midagi sellist kirjutada, aga ma ei oleks seda teinud nende sõnadega, ja sellepärast (ja võib-olla on tõesti nii, et sulle näib, nagu ma peaksin heitma valgust veel ühele-teisele, et selgitada ja kirjeldada, miks ühtaegu on valge ja pime ja monokroom ja värviline, aga kui sa seda ise ei tea, siis mina ometi ei hakka seda praegu nendel loetud hetkedel sulle ütlema, sest on lauseid, mida ei võigi mitte kunagi kunagi lõpetada)

TSEREMONIAALSE REISIJA HÜVASTIJÄTT

Giorgio Caproni, tõlge itaalia keelest Maarja Kangro

Sõbrad, ma arvan, et hakkan
parem nüüd tasapisi
kohvrit alla tirima.
Ma küll ei tea, mis kell
ma täpselt kohale jõuan,
ega sedagi, mis jaamad
tulevad enne minu oma,
kindlad märgid ent ütlevad,
niipalju kui sealtkandist
minu kõrvu on jõudnud,
et pean teid varsti jätma.

Annate mulle ehk andeks
pisku tüli, mis ma teen.
Teie seas tundsin end hästi
algusest peale, ja olen
teile väga tänulik, uskuge mind,
võrratu seltskonna eest.

Ajaksin teiega veel
pikalt juttu. Ent olgu.
Kohta, kuhu olen teel,
ma ei tunne. Tunnen
siiski, et hakkan teid uues kohas
tihti meenutama,
sellal kui mu silm juba aimab
aknast, teispool niisket udu
mis meid suitsusena endasse
mähib, mu oma jaama
punast ketast paistmas.

Jätan teiega hüvasti,
ilma et suudaksin varjata
kerget kahetsust.
Nii tore oli juttu ajada,
istudes vastamisi;
nii tore ajada segi
nägusid (suitsetada,
vahetada sigarette),
ja kõik need pajatused
meie elust (need väljamõeldised,
vestluses hõlpsad tulema),
kuni pihtimiseni,
kuidas isegi surve all
pole me eales söandanud
(eksikombel) usaldada.

(Vabandust. Mu kohver on raske,
kuigi seal pole midagi erilist:
mõtlen isegi, miks ma ta üldse
kaasa vedasin, ja kas hiljem
oleks sellest abi,
kui võtan ta praegu kaasa.
Ent kaasa ma pean ta võtma,
kas või seepärast, et nii on kombeks.
Laske mind, palun, mööda.
Nii. Nüüd, kus ta on
koridoris, tunnen end
vabamalt. Andke andeks.)

Ütlesin niisiis, et oli kena
koos olla. Lobiseda.
Tuli ette ka mõni
arusaamatus, see on loomulik.
Me vihkasime üksteist – ja seegi
on normaalne – rohkem
kui ühel põhjusel, ja tagasi
hoidis meid vaid viisakus.
Aga sel pole tähtsust. Ma
kordan veel kord: on
nagu on, ja tänan südamest
võrratu seltskonna eest.

Jätan hüvasti teiega, doktor,
ja te ladusa õpetusega.
Jätan hüvasti sinuga, õbluke
tüdruk, ja su kerge higilõhnaga
sportmängudelt ja aasalt,
näoga, mille malbe jume
on nii õrnalt õhevil.
Jätan hüvasti, oh sõjamees
(oh meremees! Nii maal
kui taevas kui vees),
rahu ja sõjaga.
Ja ka teiega, preester,
jätan ma hüvasti, kes te küsisite
(tegite nalja!), kas pärisin minagi
usu tõelisse Jumalasse.

Jätan hüvasti tarkusega,
jätan hüvasti armastusega.
Jätan hüvasti ka religiooniga.
Eks ma olen nüüd kohal ka.

Nüüd, kus kuulen valjemini
pidurite kriginat, lahkun
teist tõesti, mu sõbrad. Head aega.
Kindel on: olen jõudnud
vaiksesse ahastusse,
mis hirmust saab võitu.

Väljun. Head edasisõitu.

Ma ei ole kõige parem saladustepidaja. Hea küll, ma ei räägi välja asju, mille kohta mulle on öeldud, et ära sellest kellelegi räägi, aga mul on endal vahel veidi raske vahet teha, mida tasub ja mida ei tasu rääkida. Võib-olla ma olen sind tundnud piisavalt kaua, et kuidagi vaikselt, kobamisi ära õppida just sinu piirid. Või sa oled mind umbusaldama hakanud ja ei räägi mulle kunagi midagi tõelist. Või me pole veel sellele ohtlikule alale sattunud. See on arhetüüpne fassaadimäng: varjamaks oma ebalust või kohmetust räägin ma mõnikord liiga palju, justkui näitamaks oma usaldust vestluskaaslase vastu või naiivset usku sellesse, et kõik inimesed koos oma kogemuste ja lugudega on mingil tasandil ühendatavad ja miks ei võiks mina sellele kaasa aidata. Minus tekitavad sügavat ärevust olukorrad, kus ma pean kellegi eest midagi teadlikult varjama – ka siis, kui see on heal eesmärgil, näiteks ma tahan neid üllatada – ja selle varjamiseks pean valetama, kui minult küsitakse. Ka väga algelistes elementaarse viisakuse olukordades, noh et “kuidas läheb” ja nii. Ma arvan, et see ei ole tundemärk millestki eriti heast. Paremal juhul on see naiselik, halvemal juhul lihtsalt – noh, rumal ja edev.

Kunagi olin ma väga hea saladustepidaja. Kohe nii väga hea, et mul ainult saladused olidki. Ja kui kirjutasin või rääkisingi, siis nii kodeeritult, et keegi ei lugenud välja (teada värk, noorena arvad, et kunagi tuleb keegi, kel šiffer olemas, kes mõistab poolelt sõnalt ja poolest pilgust). Siis öeldi, et ma olen vaikne, ja see oli alati veidi jube. Ma arvasin, et ma jään elu lõpuni vaikseks. Ja mine tea. (Vahel on tunne, et võib-olla mängib mis tahes faas su elus terviku mõttes ainult unenäo rolli.) Mu toonased suhted inimestega põhinesid saladustel – sellisel sõnastamatul, kokkvõtmatul salakeelel, mis inimesi ühendab ja teisi nende vahele ei lase.

Mõni aeg tagasi – ja ma räägin selle välja – tuli mulle täiesti ootamatult meelde see esimene hetk, mil ma rääkisin välja ühe oma suurematest saladustest ja murdsin sellega aastaid kestnud salasimulaakrumruumi. Algul ettevaatlikult, siis juba kindlalt. Aga juba enne seda olin ma tahtnud rääkida. Öelda üht asja. Rääkida sõpradele nendest asjadest, mis viis aastat olid mu peas kinni olnud. Ma ei teinud seda.

See esimene hetk oli esimese kursuse esimesel semestril 335-s. Erialatunnis. Ma polnud seda nii planeerinud, aga lõpuks ma olin ikkagi vastu seda seina, et kui kogu aeg varjata, siis ei saa midagi avaldada. See saladus, mille ma tookord etüüdis välja rääkisin, oli tegelikult nii tühine. Kõrvaltkuulaja jaoks mittemiski. Ega keegi ei teadnudki, et see oli saladus ja õieti keegi ei mäleta seda. Võib-olla ma olin varem saladusi pidanud nii kiivalt ka sellepärast, et ma polnud kindel, kuidas nende rääkimine käib ja kuidas neid päriselt vastu võetakse. Sest ega minu saladused ei olnud ükskõik mis saladused, need olid ikkagi minu saladused. (Nüüd ma muidugi tean, et minu saladused on osa ükskõik mis saladustest, need pole vastandid, vaid üks on teise osahulk.)

Rääkimine osutus nii lihtsaks. Inimesed tundsid minus end ära. Meil oli sarnaseid kogemusi, meie kogemused täiendasid üksteist. Tekkis justkui kontakt.

Pool aastat hiljem katkes viimane neist saladuslikest sõprustest. Sellega oli võetud ka tagasitee.

Mul on endiselt saladusi. Mõned. Mul on inimesi, kellega mind ühendavad saladused ja salakeeled. Ja mul on kogu aeg hirm rääkida liiga palju. Reeta mõni keel, mõni kontakt. Ma räägin liiga palju, sest mul on hirm kaotada kontakt. Sest mul on hirm, et kui ma vaikin, siis libiseb mõni pärisinimene minust lihtsalt mööda, sest ei pane mind tähele, sest ei tunne minus end ära. Ma pean õppima uuesti vaikima, et siis õppida uuesti rääkima. Ainult kannatust ei ole selleks.

Aga see esimene saladus seal 335-s… Ma ei reetnud seda tegelikult kunagi päriselt. Nii et sel lool on õnnelik lõpp. Oma kurblikkusele vaatamata.

“…I never said, I never said; I could’ve mentioned your name, I could have dragged you in, guilt by implication, by association – I’ve always been true to you. In my own strange way, I’ve always been true to you.”

Mõnel hetkel, mitte väga tihti, aga siiski küllalt, et mitte päris võõraks jääda, on hirm suurem kui mina. Siis ei tee ta suhtes midagi ära. Siis peab lihtsalt ootama. Või minema. Elama üle selle, kui arvad, et ei ela seda mitte kuidagi üle. Tugi on nagu varbsein, vajan iga natukese aja tagant toetuspunkti. Kui tahes väikest, aga kindlate intervallide tagant. Kui ei leia, lähen paanikasse. “Mida on kahel inimesel koos teha, kui mitte üksteist päästa?” Aitab päästmistest. Peaks piisama olemisest. Kunagi olen. Ja oled. Ja on.

Täna hommikul näiteks ütlesin ühele poisile päris siiralt, et ega siis kõigile, kes nööri küsivad, ei pea tingimata tähelepanu pöörama. This is how we become the vice-versas of ourselves. Tegelikult ma vist päris nii ei mõtle. Või mõtlen. Ja mõtle siis üldse varahommikuti selliseid asju. Või mida siin enam reglementeerida, on küsitud ja vastatud ja eile on eile.

Eile Katariina kirikus Stefano Massini “Non réeducable”. Mireille Perrier räägib prantsuse keeles läbi vene keele võikuseid, ja kirikuseina tekstuurile kuvatakse subtiitrid, mis on nagu luuletused (ütles Veiko), tõlge Triinu Tamm. Tulin pärast teatrisse ja võtsin jalgratta, millelt varastati ükskord öösel Koplis tagatuli, farce-of-a-bike; vahel, kui su jalgrattalt varastatakse öises Koplis tagatuli (olgugi meri), või vahel, kui tuled etenduselt, mis räägib ühest vaprast inimesest (ja sinul on hirm), hakkad kahtlema, et kas see, mis hea tundub, ei ole… et äkki sa… et kas tegelikult… et, noh…

Et kui sa lähed koju, teed kaminasse tule, valmistad endale õhtusöögi ja vaatad televisioonist kultuurisaadet, et kas see ei ole kuidagi ohtlikult eskapistlik. Et kas on põhjust üldse loota, et kunagi läheb paremaks, kui nii halb pole kunagi olnudki veel? Kust võtta julgus eeldada, et kõik see kuri, mida ajalugu viimasel ajal jälle on hakanud meenutama, meid ei ähvarda?

Ma ei mõtle sellele nii palju, kui sa näikse eeldavat. See mõte tuli mul eile. Üldiselt olen ma oma väikeses kodanluses ülemääragi rahul. Ma mõtlen minevikule rohkem. Täna võtsime keset päeva jalgrattad ja sõitsime Kalamajja lõunastama. Päike oli madal nagu kunagi paarkümmend aastat tagasi Linnamäel, varakevadel. Ma mõtlen vanadele fotodele ja sellele, kuidas ma kunagi nägin kedagi televiisorist, keda nüüd tunnen inimesena, või kuidas esimest korda kuulsin laulu, millest hiljem sai lemmiklaul, või kuidas esmakordselt tuli mõte, millest hiljem kirjutasin midagi hoopis muud. Teisenemised.

Ma mõtlen näiteks, kui suure osa oma arusaamast elu ja surma kohta olen ma võtnud ainuüksi kultuuriruumist ja taustsüsteemist, näiteks läbi ajamääratluse. Kas ma kardaksin rohkem, kui ma ei teaks, et ka minu vanavanemad olid kunagi lapsed, ja üldjoontes on üsna piiritletud, kuidas ja kaua keegi elab. Kas mugav argipäev tunduks siis rohkem 50-50 õnnemänguna – elu ja surm, õnnetus ja vedamine. Ja muinasjutud võimalikumana? Statistika – lohutab või lämmatab?

Ma ei arva endiselt, et abipalujat peaks ignoreerima. Aga ma arvan, et keegi ei pea endale võtma vastutust teise eest. Kui ta ei saa. Ei jaksa. Ei suuda. Kui sa kelleltki võõralt nööri küsid, siis sa ei tea, palju sel võõral niigi kanda on. Ma arvan, et igal inimesel on tegelikult õigus vahel kuhugi ära põgeneda. Kui ta ei tee seda kogu aeg. Kui ta ei tee seda iseenda eest. Võõrad inimesed on avamata juhused. Aga neid ei pea avama. Ole nüüd… sageli me ei suuda vastutada isegi sõprade ja perekonna eest. Ma tean, olen proovinud.

Mõni õhtu lihtsalt on sügis ja koduteel on mahavarisenud lehed ja veeloigud ja Tallinna asfalt ja sõber ja teine ja futuarhitektuur, ma läksin koju, võtsin teki ümber, lesisin oma pimedas toas, kuulasin T.Tepandit. “Palju on pidusid peetud, palju on tehtud pattu. Kõik saab tähtsusetuks ja hajub sügissattu“.
Üks teine sügis käisin mere ääres ja suitsetasin kirsitubakat, nagu toona kõik, ja tuul tahtis enne ära lämmatada kui kõik muu. Vist oli kurb, aga mitte nii kurb. Sõbral hakkas külm ja ta sõitis minema, mina istusin vastu tuult ja kuulasin S-i pleierist T.Tepandit ja oli väga pime. Kui nüüd viimati seal mere ääres käisin, oli rand täis kahtlasi mehi ja pimedusse tuiskavat liiva.
Ka J.Viiding on hakanud kummitama. (Kõik oma muusika ja kirjandus on kaduma läinud. Nüüd tuleb nagu unenägudest muist tagasi.)
Rahu, olen juba kaugel. Nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Ja mõni hommik on lihtsalt ilus. Võib-olla, kui üldse, alustada sellest.

Istun siin oma laua taga ja mõtlen, kas pea valutab või mitte eriti. Et kas võtta rohtu või veel mitte. Ei ole lihtne vahel sellistest asjadest aru saada. Mõnikord on, et mõni mõte või assotsiatsioon või luhtaläinud juhtum võib pea sees anda end tunda valuna, aga valuvaigisti ta vastu ei mõju. Teinekord jälle pea lihtsalt valutab ja siis tundub, nagu oleks see valu kõige muuga seoses, aga tegelikult ju ei ole, maailma korrastamiseks piisab siis ainult valuvaigistist või puhkusest.

Sorteerisin täna oma gmaili, mis on juba 18% ulatuses täis. Esimese kirja selt kontolt saatsin 31. oktoobril 2005, ja selle lõpp oli, et

Tulevik meie ees on ilus kristall, ma peaaegu tunnen ta lõhna. Nagu läbi klaasi murdub valgus temas, me oleme väga kõrged, väga valged, väga puhtad ja külmad. Ja väga ilusad, niivõrd, et valgus peegeldub meilt ja kohkub.
Ja kui me valetame, siis me saame sellega laitmatult hakkama, nii laitmatult, et sellest saab meie tõde. Meie ilus puhas valge külm tõde.
Me otsime valgeid pindu – paberilehti, krohvitud seinu, voodilinu, silmavalgeid – ja me kirjutame need täis oma elusid ja oma elutõdesid. Ja me pilastame neid kohvi ja armastusega.
Ma ärkan külmal tänaval, mille asfalti katab kiilasjää, päikesekiired on alles esimest korda murdumas pilvedesse, mu nina ja sõrmed külmetavad ja ma panen käed taskusse ning astun kiire sammuga kodu poole.

Mul tuli hommikul kasulik olles meelde, et kogu selle aja jooksul, mil mitmed kõvakettad on üles öelnud ning palju kirju on saadetud õppejõududele ja kursakaaslastele ja palju kirjavahetusi on ära lõppenud ja paljud kirjatööd on läinud vett vedama või valmis saanud, et kogu selle aja jooksul on võib-olla kunagi kellelegi saadetud midagi, millel võiks veel tänases päevas olla puhast praktilist väärtust. Aga kuna ma pole kunagi palju tähelepanu pööranud oma meilide sorteerimisele või märgistamisele, siis on tükk tööd seda väärtuslikku sealt muu nostalgilise seast üles leida.

31.10.2005. Kaks nädalat ja sellest on neli aastat. Aja möödumine võtab ikka veel sõnatuks. (Kuigi kui ma päris aus olen, siis sellest rohkem tekitab tühje sõnu.) Kaks nädalat, mida ma elus vist kõige rohkem olen kartnud.

Ja neli aastat, mille sisse mahub – … Ah, teate küll, mis sinna kõik mahub. Olime suurema jao sellest ju koos. Fotod, kirjad, õhtud, eksamid, südamete murdmised, tsitaadid, ideed, tõlked, konspektid, stseenid, lõõp, luuletused, plaanid, konfliktid.

Oli vabalangemine läbi nelja aasta mineviku. Praegu juhtub kõik veidi tagurpidi. Paneksin selle teatri arvele, aga.

“Kas te panete ikka tähele, kui kiiresti nädalad lähevad? Juhiksin teie tähelepanu muidugi ka sellele, et see on elu,” alustati eile hommikul koosolekut.

Pea valutab,  nagu oleks kukkunud ja põrunud. Alati on kusagil kelleltki ja kellelegi KÕIGE VIIMANE KIRI. Mõtlen ainult, palju mul neid juba selles kaheksateistkümnes protsendis on.

9.03/1914
“”Ei või iial teada, mis sünnib tulevikus” ei põhjenda kuidagi praeguse seisundi talumatust.”

21.01/1922
“Öelda, et sa mind maha jätsid, oleks väga ülekohtune, aga et ma olin maha jäetud – ja ajuti kohutavalt maha jäetud -, on tõsi.”

26.02/1922
“Ma möönan – kellele ma seda möönan? kirjale? -, et minus on võimalusi, peaaegu-võimalusi, mida ma veel ei tunne; aga leida üksnes teegi nende juurde ja kui ma olen selle leidnud, siis julgeda! See tähendab väga palju: on olemas võimalused, see tähendab isegi, et lurjusestki võib saada tõsine inimene, aulisuses õnnelik inimene.
Sinu poolune-fantaasiad viimasel ajal.”

Lihtsalt sellest tuli meelde, et sirvisin “Meie, kangelaste” tekstiraamatut:

“Inimene võib terve oma elu mööda saata ilma teise inimeseta ja tantsida üksinda nagu lollakas loom, miski ei heiduta teda, ja ometi, juba õige ammu ei märka teised teda enam üldse.
Jutustab veel kord enne uinumist iseendale juttu, kujutab veel ette, ei loobu lõplikult mitte kunagi.
Mina näiteks…”