eneseredaktor

Istun siin oma laua taga ja mõtlen, kas pea valutab või mitte eriti. Et kas võtta rohtu või veel mitte. Ei ole lihtne vahel sellistest asjadest aru saada. Mõnikord on, et mõni mõte või assotsiatsioon või luhtaläinud juhtum võib pea sees anda end tunda valuna, aga valuvaigisti ta vastu ei mõju. Teinekord jälle pea lihtsalt valutab ja siis tundub, nagu oleks see valu kõige muuga seoses, aga tegelikult ju ei ole, maailma korrastamiseks piisab siis ainult valuvaigistist või puhkusest.

Sorteerisin täna oma gmaili, mis on juba 18% ulatuses täis. Esimese kirja selt kontolt saatsin 31. oktoobril 2005, ja selle lõpp oli, et

Tulevik meie ees on ilus kristall, ma peaaegu tunnen ta lõhna. Nagu läbi klaasi murdub valgus temas, me oleme väga kõrged, väga valged, väga puhtad ja külmad. Ja väga ilusad, niivõrd, et valgus peegeldub meilt ja kohkub.
Ja kui me valetame, siis me saame sellega laitmatult hakkama, nii laitmatult, et sellest saab meie tõde. Meie ilus puhas valge külm tõde.
Me otsime valgeid pindu – paberilehti, krohvitud seinu, voodilinu, silmavalgeid – ja me kirjutame need täis oma elusid ja oma elutõdesid. Ja me pilastame neid kohvi ja armastusega.
Ma ärkan külmal tänaval, mille asfalti katab kiilasjää, päikesekiired on alles esimest korda murdumas pilvedesse, mu nina ja sõrmed külmetavad ja ma panen käed taskusse ning astun kiire sammuga kodu poole.

Mul tuli hommikul kasulik olles meelde, et kogu selle aja jooksul, mil mitmed kõvakettad on üles öelnud ning palju kirju on saadetud õppejõududele ja kursakaaslastele ja palju kirjavahetusi on ära lõppenud ja paljud kirjatööd on läinud vett vedama või valmis saanud, et kogu selle aja jooksul on võib-olla kunagi kellelegi saadetud midagi, millel võiks veel tänases päevas olla puhast praktilist väärtust. Aga kuna ma pole kunagi palju tähelepanu pööranud oma meilide sorteerimisele või märgistamisele, siis on tükk tööd seda väärtuslikku sealt muu nostalgilise seast üles leida.

31.10.2005. Kaks nädalat ja sellest on neli aastat. Aja möödumine võtab ikka veel sõnatuks. (Kuigi kui ma päris aus olen, siis sellest rohkem tekitab tühje sõnu.) Kaks nädalat, mida ma elus vist kõige rohkem olen kartnud.

Ja neli aastat, mille sisse mahub – … Ah, teate küll, mis sinna kõik mahub. Olime suurema jao sellest ju koos. Fotod, kirjad, õhtud, eksamid, südamete murdmised, tsitaadid, ideed, tõlked, konspektid, stseenid, lõõp, luuletused, plaanid, konfliktid.

Oli vabalangemine läbi nelja aasta mineviku. Praegu juhtub kõik veidi tagurpidi. Paneksin selle teatri arvele, aga.

“Kas te panete ikka tähele, kui kiiresti nädalad lähevad? Juhiksin teie tähelepanu muidugi ka sellele, et see on elu,” alustati eile hommikul koosolekut.

Pea valutab,  nagu oleks kukkunud ja põrunud. Alati on kusagil kelleltki ja kellelegi KÕIGE VIIMANE KIRI. Mõtlen ainult, palju mul neid juba selles kaheksateistkümnes protsendis on.

9.03/1914
“”Ei või iial teada, mis sünnib tulevikus” ei põhjenda kuidagi praeguse seisundi talumatust.”

21.01/1922
“Öelda, et sa mind maha jätsid, oleks väga ülekohtune, aga et ma olin maha jäetud – ja ajuti kohutavalt maha jäetud -, on tõsi.”

26.02/1922
“Ma möönan – kellele ma seda möönan? kirjale? -, et minus on võimalusi, peaaegu-võimalusi, mida ma veel ei tunne; aga leida üksnes teegi nende juurde ja kui ma olen selle leidnud, siis julgeda! See tähendab väga palju: on olemas võimalused, see tähendab isegi, et lurjusestki võib saada tõsine inimene, aulisuses õnnelik inimene.
Sinu poolune-fantaasiad viimasel ajal.”

Lihtsalt sellest tuli meelde, et sirvisin “Meie, kangelaste” tekstiraamatut:

“Inimene võib terve oma elu mööda saata ilma teise inimeseta ja tantsida üksinda nagu lollakas loom, miski ei heiduta teda, ja ometi, juba õige ammu ei märka teised teda enam üldse.
Jutustab veel kord enne uinumist iseendale juttu, kujutab veel ette, ei loobu lõplikult mitte kunagi.
Mina näiteks…”

Polegi ammu sellist asja teinud. On ka aeg. Ma olen lakanud end ära tundmast.

Võib-olla me vahel alahindame seda, kui suur osa meist on teised.